viimane koolinädal

Tahan elada, vabaks kiskuda,
aga ma ei saa, olen väsinud.

See iseloomustab hetkeseisu suht hästi praegu. Siiber jällegi absoluutselt kõigest. Tähtajad taovad jalaga ... ja mingid krdi jõulud ka veel tulemas.

See vahepealne shokk ja vägagi üllatav uudis on ka kuidagi alla surutud hetkel, no tõesti ma ei suuda sellega hetkel tegeleda, niigi krt juba elan siin igasugu huvitavate tablade peal.. ja üleüldse, usun ma seda asja täielikult alles siis, kui ta mulle seda ise ütleb näkku. Inimesed on viimasel ajal täiesti ära keeranud, ega ma isegi parem ole.

Eile suutis veel üks inimene mainida, et mul on muutust ellu vaja. Kui ma ütlesin, et siis ma jätan üldse kõik asjad ja inimesed maha ja lähen minema kõigist praegustest kohtadest (ka netist), siis oli vaikus ja rohkem sealt sellist juttu ei tulnud. No vot siis..

PS: java imeb jätkuvalt!

vot kus lops!

ahjaa.. tegelt olen mina kõigest valesti aru saanud.. lausa paar aastat järjest!!!!

PS: käed katki ja ema mainis hullumajja saatmist.

Jõulumeeleolu

=)

Reaalsus on ka illusioon..

Nu mis siis ikka.. siiber sai kõigest.. käisin lõpuks ära ja nägin inimest, keda pole juba liiga ammu näinud.. ammu on liiga suhteline sõna siiski.. Ootamatused on toredad, kui neid ise korraldada.. Sellist asja, millega ma seekord hakkama sain, poleks vist keegi oodanud minust, ega vist osanud kartagi.. Ma ise ka ei oleks.

Mitte midagi vist ei paranenud reaalselt.. midagi ehk ei halvenenud ka.. Tunne on kuidagi teine seal olles, nagu tahaks midagi aga tahtsin ju varem ka.. enam pole sellist hirmu, nüüd on kuidagi teistsugune.. Enne ma kartsin, et midagi juhtub, nüüd ma kardan, mis juhtub siis, kui midagi juhtubki.. aga kui üldse ei juhtu?? Varem ma sain paremini asjadest aru, või noh, vähemalt arvasin, et saan. Oli lihtsam. Enam ei saa niigi palju. Arvamisest tuleb liiga palju jamasid. Ma ei suudagi vist sinust enam aru saada, keegi vist ei suuda, võimalik, et ka sina mitte.. ma tahaks.. sa ei räägi.. mitte enam.. ei oska.. ei julge.. ei taha.. ma ei tea.. Sukeldudes enesehävingusse, ei tunnista sa, et see laine puudutab ka teisi..

Osalt oli siiski vana tunne alles.. hea oli jälle istuda ja juttu ajada kellegagi, kes on sarnaselt sulle katki. Ei hakata väitma, et elu on ilus, kui ta seda tegelikult pole. Oleks veel tahtnud kaissu ka pugeda ja tunda, et reaalsus on kaugel.. seal, kus ta minuni ei ulatu.. tunda seda mõnusat kaitstuse tunnet.. Ei, kõike head ka ei saa.. Rahustav hääl.. karge õhk.. hämarus.. lihtsalt sule silmad ja naudi hetke..

Kartes ise haiget saada ning püüdes sellest hoiduda, teed teistele veelgi rohkem haiget.. aga kumb siis õigem variant on? on siis üldse õiget?

Viimaseks küsimuseks jäi, mis Sinust saanud on? Mõtle sellele..
Ma tahaks ka teada, ehk siis mõtleb välja, mis sinust saab.

Midagi on valesti.. karta on, et minu peas..

kaua ikka jõuab?

Iga minutiga läheneb see hetk, kui ma lähen ja saan hakkama vb ühe suurima võimaliku lollusega.. Ikka veel pole ma julgenud seda teha, ikka veel olen edasi lükanud.. Siiski on praegusest seisust siiber, enam kaua ma nii vastu ei pea.. saagu siis mis saab aga vähemalt miskitki ehk saab..

...

Mina ei jaksa enam.. tõesti ei jaksa krt võtaks..
varsti juhtub midagi..

Väike värisev tombuke nurgas.. köhahoogudes..

Söök..

Ta istus mädaneval puurondil ja sõi. Ta polnud juba päevi midagi süüa saanud ning nüüd ahnitses hundiliku isuga liha kontide küljest. Valu ta kehas oli ununenud, meeles mõlkus vaid söök. Kõik muu oli teisejärguline. Taasavastatud jõuga rebis ta liha tükkideks ning nautis selle mahlakat maitset. Veel kunagi polnud ta söönud toorest liha ega arvanud, et see nii hästi võib tema jaoks maitseda. Ta käed ja nägu olid kaetud veel sooja verega, isegi juuksed tilkusid verest. Ta nautis iga hetke sellest. Kunagisest inglikesest oli saanud metslane, kelles ei suudaks ka hea tahtmise korral praeguse vaatepildi järgi leida midagi hella. Raevukalt rebis ta isegi soolikaid enda ees lamavast kehast. See inimene ei tee talle enam kunagi haiget.

Põgenemas..

Ta roomas metsas aina edasi. Pikad punased jutid ta kätel tegid põrgulikku valu. Ta ei teadnudki, kuhu ta üritab jõuda, kuid teadis, et peab iga hinna eest edasi liikuma. Sihitu võitlus elu ja surma peale muutis ta tuimaks kõige ümbritseva suhtes. Enam ei tundnud ta kraapivaid oksi ega teravaid kive teda haavamas - kõik oli vaid üks ühtlane valu. Metsa varjud hirmutasid teda, kuid nüüd ta juba teadis, et enam hullemat, kui oli juba olnud, sealt enam tulla ei saa. Ta isegi ei suutnud aru saada, mis tegelikult juhtus, kuid teadis, et ei taha enam kunagi sellist asja läbi elada. See miski ilus, mis oli alati kõiki köitnud tema puhul, oli alatiseks kadunud. Tema oli alatiseks kadunud.

igatsen vol 2

vot ühte asja igatsen veel.. igatsen oma juba harjumuseks saanud ärakadumisi.. hea oli..
sai välja siit linnast.. unustada natukesekski kõik siinsed jamad.. tunda end teistmoodi.. tunda end turvaliselt.. olla peidus kasvõi kogu maailma eest..
oligi vist liiga ilus, et kestma jääda.. kahju on sellest.. kahju, et ma kõik ära rikkusin..
Sa ei kujuta ette, kuidas ma kõike seda igatsen!

Midagi toredat jälle netist leitud =)

NELI VÄLJALÖÖDUD SILMA

Neli väljalöödud silma
lebab nukralt pargiteel.
Keset marmortreppi külma
lehkab roosa inimkeel

Sihvakasse lipumasti
tõmmatud on raipejalg.
Laibale on osavastisilma
löödud rauast kang.

Poodud neegri huulte vahelt
roosakana läigib vaht.
Laste liivakasti aga
ununend on inimnahk.

Pargipingilt vastu vaatab
alalõualuuta pea.
Tema mõtlik pilk mind saadab
inimsõbralik ja hea.

Näen seal laibal ülikonda
katmas verist vaagnaluud.
Üsna mitu sisikonda
veetud ümber kuusepuu.

Tuul see kannab üle muru
koltund liharäbalaid.
Jäsemeid ja kondipuru
jätkub siin veel nädalaid.

Igatsen

Igatsen.. jube palju asju igatsen.. inimesi.. situatsioone.. tunnetusi.. meeleolusid..
Õnnetuseks olen ikka veel nii loll ja arg, et ei suuda midagi ette võtta..

The Flowers of Evil

The Gladly Dead
by Charles Baudelaire

In a soil thick with snails and rich as grease
I've longed to dig myself a good deep grave,
There to stretch my old bones at ease
And sleep in oblivion, like a shark in a wave.

Wills I detest, and tombstones set in rows;
Before I'd beg a tear of anyone,
I'd rather go alive and let the crows
Bleed the last scrap of this old carrion.

O worms! Black comrades without eye or ear,
Here comes a dead man for you, willing and gay;
Feasting philosophers, sons born of decay,

Come burrow through my ruins, shed not a tear;
But tell me if any torture is left to dread
For this old soulless body, dead as the dead?

oravad!

Tipi metsa oravad on lahedad.. eriti siis kui nad sõimavad ja segaduses on!!! =P

PS: tegelt mul on täna sitt tuju, nii et sry, kes ette jääb..

ja jälle..

katki olen jälle.. nii vaimselt kui füüsiliselt..
vanade logide lugemine on kui noaga haavas surkimine..

Muutused..

Need inimesed suudavad su kõige rohkem alati rivist välja viia, kellest kõige rohkem hoolid.. tõsiasi on see ja jube kurb tõsiasi.. Kas siis tõesti peab igasuguse hoolimise maha jätma, et suuta end kuidagiviisigi koos hoida, ilma emotsionaalselt rusudesse langemata?? Võimalik, et peabki.. võimalik, et peangi..
Tegelikult ma juba pürgingi selle poole.. enesekaitse on hea ja parim enesekaitse on rünnak.. Üks inimene hiljuti ütles, et ma olen süngemaks ja karmimaks mutiks muutunud viimastel aegadel.. võimalik, et asi läheb veelgi hullemaks.. ma tean küll, et see nii mõnelegi väga lähedasele inimesele ei meeldi - vabandan teie ees.. kuid samas olete just teie sellele kaasa aidanud.. mõnel asjal lihtsalt on tagajärjed raskemad..
Kevadet oli raske üle elada aga sellest on nüüd juba omajagu aega möödas.. need haavad vaikselt paranevad.. asjad said jälle kokku lapitud.. siis tuli suvi ja hakkasid löögid sealtpoolt tulema, kust seda poleks oodanud.. vajus ära üks kindel ja kaitsev tugi alt, millele olin liiga palju lootma jäänud.. mul on kahju sellest.. need asjad on nüüd vist kahjuks igaveseks muutunud.. igatsen vanu häid aegu.. igatsen, kui sai kõige ja kõigi eest peitu pugeda..

Tekiila!!!

Palun hoidke mind kordamast sellist lollust nagu on tekiila joomine!!!!!!!!

otsused, otsused ja mõttetud mõtted..

Tegelikult peaks kõik tunded ja asjad jällegi kõrvale jätma.. vaid nii on võimalik ellu jääda.. viimeasel ajal on liiga palju vigu tehtud.. nüüd tean, et need olid vaid vead.. nüüd pean ennast parandama ja õppima sellest..
Möödunud on toredaid ja vähemtoredaid hetki, mille tulemused on kohati arvatust tunduvalt hullemad olnud..
Mõnele inimesele tahaks nii mõndagi öelda, kui vaid teaks mida öelda.. samas on niigi liiga palju sõnu raisatud ja valel hetkel kasutatud..
Mõnikord on tunne, et läheks ära.. kuskile teise linna.. alustaks kõike uuest algusest.. täiesti üksi.. tõmbuks eemale inimestest, internetist, kõigest praegusest.. oleks vist kõigil parem.. huvitav, millal ma sellesk lõpuks võimeline olen??

(no feelings == no pain) && (no hopes == no disappointments)

Lennuk

Mingi ohjeldamatu soov on mööda tuba käed laiali joosta ja lennukit mängida! See on ju normaalne, eksju???

frightened of this thing that i've become..

Miks ma olen selle suvega lasknud endale haiget teha rohkem, kui ma oleks arvanud, et see veel võimalik üldse on?

Õhtupimeduses..

Päris tore on jalutada pimedatel tänavatel.. tuul juukseid sasimas.. hingates läppunud linnaõhku, mis pimeduse saabudes siiski teistsuguse tunnetuse omandab.. otsides taevast tähti, mille linnatuled varjutavad.. peas tuhisemas tuhanded mõttejupid suutmata moodustada ainsamatki terviklikku mõtet.. liiga palju küsimusi.. kõhklusi..

Liiga palju mõtlemist on paha.. eriti kui midagi välja ei mõtlegi..

Sügis ja värki

No jah, olen kah lõpuks tagasi.. ei tea küll palju kribada viitsin..
Suve jooksul on elu päris huvitavaks läinud.. komöödia ruudus, kuubis ja igasugu muudes kahtlastes ühikutes.. Aga vähemalt on mul nüüd tuju hulka parem ja üritan paremuse poole veelgi ajada =)
Igatahes suve jooksul sai liiga palju seigeldud, et viitsiks kõigest sellest hakata siin rääkima ja mul on hetkel näpp valus, seeg aei viitsi ma ka rohkem trükkida :P
head ööd!

Laisk

no olen jah laisk, kirjutada ka enam ei viitsi..

Krt küll..

Trademaaraisknomaeivõi!!!!!
Jube lahe on sõita keset ööd (hea, et mitte keset päeva) Tlna kesklinnas, kui auto sureb välja iga kord, kui jalg gaasilt tõsta! Nii tore, kui saab käigu pealt käima panna iga natukese aja pealt!

Noorsoolikas

Niih, laupäeval oli siis selline tore noorte üritus. Egas mul algul väga kindlat plaani minekuks polnudki ja kui järjest inimesed alt ära hüppasid, siis hakkas paistma juba nagu jääkski minu jaoks see üritus ära. Kui aga minu viimanegi lootus alt ära hüppas viimasel hetkel ja hakkas keelitama mind, et ma ka ikka Tlna jääks, siis mul viskas üle. Mina ikka üritan rahvaga koos kuskil käia ja möllu teha ja värki aga kui mina kedagi kuskile kutsun ja mul kaaslast vaja, siis on tühjus. Mis seal ikka, kaua ma teiste pärast kannatan asju ära jätta? Ja nii ma siis üksinda võtsingi suuna Märjamaa poole. See otsus sai ka tehtud nii viimasel hetkel, et kartsin, et viimasele bussilegi äkki ei saa aga polnud hullu, aega jäi tiba ülegi ja buss suht tühi.

Märjamaa minu jaoks täiesti tundmatu kant ja ega ma polnud kindelgi, kus bussist maha minema peaks v miskit sellist. Aga sain õiges kohas maha ja imelikul kombel isegi õige suuna kätte. Pika tatsamise peale küll kartsin, et ei leiagi aga kui juba suuremad noorte grupid vastu tulema hakkasid, siis polnud enam kahtlust. Kogemata kombel suutsin isegi Vanaema_Tiina üles leida. Korralik röögatus: "Vanaema Tiiiiiinaaaaa!!!!!" ja tema juuste värvikirevus (kollane, punane, roheline) aitasid omajagu kaasa.

Üritus ise oli päris lahe. Rahvast omajagu, kuigi oleks rohkem võinud olla kuid rokkijaid siiski jätkus. Liiga hea ilm ei tulnud ka kasuks, kuna suur osa rahvast passis pidevalt väljas, kuigi tegu oli siseüritusega. Algusepoole esinejad jäid kahjuks nägemata aga 2 väga head bändi - Agent M ja Mushy - said siiski nähtud. Mushy siis liigituse järgi metalcore / hardcore bänd, eks lihtsamalt öeldes päris korralik möll ja moshimise musa ning ka esineda poisid oskasid. Hea muusika, hea välimus, kokku väga hea mulje. Teadjamad oskasid muidugi ka mainida, et arenguruumi veel on aga kellel siis poleks. Agent M on natuke tuntum bänd juba. Mis seal ikka kommenteerida, hea muusika, mille järgi kogu lavaesine hüppas, hea häälega ja ilus laulja ja rohkemat polegi vaja korralikuks kontserdielamuseks. Lisalugu kisati isegi kaks korda, teine kord lahendati asi siiski plaatide jagamisega, millest üks õnnestus endalegi saada.

Üritus kestis poole ööni. Omajagu aega sai veel oodatud teisi korraldajaid aga nemad jäidki tulemata Tiina poole afterkale. Polnud hullu, ka viiekesi polnud vigagi. Öö otsa sai nalja ja üksteist kiusatud ning Tiina magamaminekut takistatud ja patja ahistatud jne. Tiinat on väga pull ahistada, peaks kunagi kordama veel. :P Oleksingi peaaegu kogu öö ärkvel veetnud aga lõpuks kuskil 8-9 paiku hommikul sai oma tund-poolteist vahelduva eduga magatud isegi. Liiga palju igasugu siutsuvaid elukaid akna taga mu unele siiski veel hästi ei mõju. Hommikul sai veel paar tundi vallamajas vegeteeritud ja põõnavaid soolikalisi valvatud ning lõpuks end Tlna koju tagasi veetud.

Kokkuvõttes oli väga lahe Märjamaal käik. Sai ka ära nähtud lõpuks 2 inimest, kellega muidu olin vaid netis suhelnud ja kolmanda, kellega polnud niigi palju suhelnud, kuid kes ka mind tahtis ära vist näha. Toredad kohtumised olid.

Parimad asjad tulevadki ette planeerimata! =)

13 ja Metallica

Päev oli siis tore. Lootsin, et saan minna kellegagi head kontserti kuulama-vaatama ja puha. Seal ma siis vea tegingi, et lõpuks hakkasin lootma, et sellest saab asja. Nähtavasti oleks ikkagi pidanud oma arvamusele, et lõpuks olen ikkagi üksi ja kõik läheb persse, kindlaks jääma. Ja sellel hetkel kui ma lõplikult lootmast loobusin, siis astusin järgmisse ämbrisse: usaldasin lähedast inimest. See oleks aga peaaegu lõppenud teisest linna otsast koju kõmpimisega, õnneks piirdus asi vaid paarikilomeetrise jalutuskäiguga.

Nii tore - üks solvub lambist ja teine veab alt - minul närvid topelt läbi.

Ahjaa.. kõige selle jama vahele jäi veel Metallica kontsert kah! Kontserdil endal polnud vigagi, võiks isegi öelda, et Metallica oli väga hea aga kõik muu, mis seal ümber toimus, suutis seda elamust ka omajagu rikkuda. No ma ei saa aru, milline debiil peab olema, et vedada keset meeletut rahvamassi, kus niigi ollakse nagu kilud karbis, nö PRAAD ja hakata seda seal näost sisse ajama keset kontserti! Neid meeletuid horde, kes nagu peata kanad edasi-tagasi siiberdasid, pole vist eriti mõtet mainidagi ja loomulikult oli enamusel neist VÄHEMALT üks õlle näpuvahel v kuskil. Ma vihkan inimesi. Tõesti juba. Lisama peaks sellele veel minu meeleheitlikud pingutused, et oma kallikesi kätte saada ja elamus missugune!

Ma enam ei jaksa

Krt, miks mõni inimene peab alati meelega üritama mind närvi ajada?? Miks on alati vaja tõestada et tema või keegi, keda ta teab, on minust selles ja tolles ja kõiges muus parem?? Miks on alati vaja minu enesetunnet halvemaks teha, kui see niigi sitt juba on? Miks on minu head tuju vaja rikkuda ka need harvad korrad, kui ma selle saavutada suudan? Miks, miks, miks!?!?!? Miks peab minu vastu alati astuma inimene, keda ma igal võimalusel toetan? Ma ka kogu aeg ei jaksa kannatada igasugu mõnitamist, norimist ja nokkimist!!! Miks pean ma toe saamiseks kellegi teise kaissu pugema!?!?

Rattaga Keilasse pizzale!

Sai siis reedel ette võetud selline hullumeelne plaan, et ratastega Keilasse minna. Et ikka mingi eesmärk ka oleks, siis sai sihtkohaks võetud sealne peetri pizza.
Kuna mul oli vaja ratta laenamiseks minna pirita TOPi, siis sai teekonda alustatud pirita noortekeskuse juurest (olen väga tänulik sealse wifi eest, mis aitas mul üle tunni aega parajaks teha), kus teise hullumeelsega kokku sain 12 paiku. Läbi linna seiklemine, et linna teise otsa saada, oli ka omajagu katsumus. Väga tore muidugi, et suhteliselt palju jalgrattateid on tehtud ja autoteede äärde ka mingid joonekesed maalitud aga nu krt küll, keset Tallinna pole mina nõus rattaga autode kõrval sõitma. Niimoodi ma ka surra ei taha!

Kuigi algselt oli plaan suurema kaarega Keilasse minna ja tagasi otsemat teed tulla, sai see siiski otseses mõttes tagurpidi pööratud. Kui mõned pikemad tõusud välja arvata, siis polnudki sinnaminek väga raske, isegi sugulaste juurest sai läbi põigatud. Keilas sai tiba orienteerumist harrastatud, sealhulgas sai nii kaaskannataja sõbra juurest läbi põigatud, kui ka pizzat söömas käidud.

Edasi siis siht Keila-joa poole. Tore on, et sai lühem tee valitud, muidu oleks kuskile teeäärde vist ära ka surnud. Kuskil 13 km peaaegu pideva vastutuulega oli tappev. Isegi vahepealne pildistamiskartliku kure jälitamine ei toonud eriti lohutust ja see kurg narris meid kindlalt meelega! Keila-joale jõudmine oli suureks kergenduseks. Jõgi ja juga ja sillad ja värki olid ka lahedad. Polnudki kunagi varem seal korralikult uurimas käinud, ainult paar korda läbi sõitnud.

Sealt edasi Tallinna poole sõit oli juba tunduvalt lihtsam. Sai panga pealt pildistamas veel käidud ja vaadet nauditud. Pikad langused teel ja tuulevaikus aitasid ka tunduvalt kaasa kojuliikumisele. Peale selle oli veel paar päris head rekordite püstitamise mäge, suurimaks kiiruseks sai siis 46km/h saavutatud ja oleks natuke hoogu veel juurde andnud, siis oleks 50 ka ära tulnud aga noh, äkki kunagi.. Ülimaks kergenduseks oli lõpuks Tallinna jõudmine, isegi teise linnaotsa seiklemine polnud väga hull. Komöödia oli muidugi see, kuidas ma ratast mööda treppe lauluväljaku mäe otsa sikutasin, kuna vändata ma lihtsalt poleks jõudnud. Tore oli, et ma sealt koos rattaga alla ei veerenud. Sain siis ratta lõpuks omanikule tervelt tagastatud, natuke veel seiklemist, üle km jala tatsamist ja olingi lõpuks kodus.

Kokku tuli siis 12 tundi seiklemist, sealhulgas peaaegu 100 km rattasõitu. Peaks mainima, et kaaskannatajal tuli veel kõvasti maad juurde, kuna elukoht lihtsalt veelgi kaugemal. Nii et saavutus oli vägev! Aga istuda ma igatahes ei saa vist korralikult veel mitu päeva ja põlv tulitab ka veel mõnda aega. Mis seal ikka, tore oli igatahes. Ega iga päev sellist asja juhtu.. õnneks ;)

V6hru sünna

Sai siis teisipäeval mindud minu juurde maale Võhru sünnat ja kooli lõppu tähistama. Minejateks põhijoodikud nagu ikka (mina, Võhru, Tipsu), hiljem jõudis üks neiu veel järele. Ja siiani aru ei saa, kuidas läheb 1-2ks ööks vaja nii palju asju, et igaühel oli nii seljakott kui kilekott pungil täis. Aga noh, see selleks..

Sai söödud (täna grillmeister Tipsule), sai joodud ja ema mul joodetud, hommikul sai pohma ka põetud. Isegi sauna sai tehtud, kuigi algul polnud kedagi, kes oleks viitsinud minna aga kui juba Tipsu viitsis minna, siis mõne aja pärast meelitas ta Võhru sinna ja kui ma läksin vaatama, mis nad seal nii kaua mässavad, siis meelitati mind ka ära.. julmad inimesed ma ütlen :P Järgmine hommik sai ema muidugi ikka mahti uurida, et "Kuidas te seal siis ka olite??" eks vastatud saigi nii nagu oli ja eks seda tea asjaosalised ise..

Kokkuvõttes väga hull ei olnudki, ehk viitsib teinekordki aretada miskit..

Ahjaa.. võhrust sai nüüd täitsa gootitibi tehtud ja fotosüüdistusi gootitibitsemisest sai ka hulgi tehtud.. seda kõigist meist kolmest ;)

Nädalavahetus läbi =(

Niih, sai nüüd oldud kadunud terve nädalavahetuse.. olin siis kohas, mida ma teatud ja teadmata põhjustel avaldada ei saa aga vahest ma ikka satun mõneks ajaks sinna.

Sai puhatud, närve korrastatud, lollusi tehtud, vanu jamasid asendatud uutega ja üldse oli päris hea. Tegelt ega ma rohkem oskagi asjast rääkida. Imelikul kombel isegi tagasi tulla polnud väga vastik nagu tavaliselt on. Vb pehmendas tagasitulekut see, et bussijaamast sai kadrioruni jala tuldud, kuidagi vähendas seda Tallinna tunnet.. siiski väikesed majad ja loodus ja vaiksem kui kesklinn..

Nõme on loll olla!

No ausõna, krt endal hakkab ka juba häbi.. enesehinnangust ja muust sellisest pole enam ammugi midagi järgi.. Kuidas saab nii loll olla?
Asi siis selles, et sai selleks korraks nüüd eksamid kaelast ära, eks sügisel saab siis jälle korrata, muud vist üle ei jää. No mida krdit ikka sinna lehele kirjutada kui pea on peaagu tühi ja ainsad teadmised on mingid üksikud sõnad ja lausejupid, mida pole suuteline lauseteks muutma. Aina süveneb tunne, et ma pole enam võimeline inimestega suhtlema, ega end arusaadavaks tegema.

Ja nüüd viimased pingutused, et projekt valmis saada.. pooleli on.. edasi jälle ei oska..
Kui tehtud saaks, siis saaks siit minema =)
Kui.. kui.. kui..

Edit:
Aina rohkem mõtlen viimasel ajal sellele, kas sai ikka valitud õige v vähegi sobiv aine/kool? või kas mul on mingitki mõtet üleüldse edasi õppida?? Mu mõistus ei tööta enam. Ma ei ole nii tark, kui vaja oleks või inimesed eeldavad, et ma olen. Olengi vist loll blondiin, kes millestki aru ei saa ega midagi oska!

Masohhism ruudus

Niih, asjad on nüüd sinnamaale jõudnud, et kaks kalleimat inimest minu elus tahavad Eestist minema saada ja ideaalis suht lõplikult. Üks siis Soome ja teine Norra. Komöödia järgmine point on see, et mõlemat hoiab tagasi vaid see, et mina olemas olen! See omakorda on minu arust suht utoopiline, kuna mina nagu mina ikka, ei taha kedagi tagasi hoida. Mina olen väga sitt põhjus, miks siia jääda!

Igatahes kogu see lugu on tekitanud mõtteid, et kui mina neist loobuks ja nad mõlemad persse saadaks, siis saaks nad vähemalt ilusti oma eluga edasi minna.. Olen ma tõesti nii hulluks juba läinud!?
Ei tea, vb/vb mitte.. eks seda veel näe..

jälle mingi liiga imelik kellaaeg

niih, kell on 4 läbi HOMMIKUL! jah tõesti pole sellisel kellaajal midagi paremat teha, kui kirjutada sellest, et pole midagi paremat teha.. loogiline, kas pole?

tegelikult tekitas niisuguse saavutuse kergelt pikk telefonikõne.. kokku tuli siis seda kuskil 5,5h.. lihtsalt hämmastav.. aga muidugi ei ole sellist kõnet teha võimalik täisulatuses, kuna mingil imekombel ei ületa kõne pikkus mitte kunagi 2 tundi rohkem kui 1 sekundi võrra.. ega mis siin ikka vinguda, ka tele2 peab oma 45 senti ju kuskilt teenima!
ja millal krt ma veel õppima hakkan??

Haigutus

möödas on natuke liiga pikalt joomist.. mine veel krt vanematega maale.. enam-vähem sai üle ka elatud terve päev väljas uduvihmas passimist..
ei viitsi rohkem.. süüa tahan.. magada tahan.. puhata tahan.. ja siit krdi linnast tahan minema!!!!!!

oh joy! hommik käes!

Täna kohe tõotab hea päev tulla.. hommik algas kõhuvaluga.. järeldus: süüa täna väga ei õnnestu.. järgmine "tore" uudis oli see, et kui paps läks tänaseks tellitud kringlile järele, siis sai ta kringli asemel poolteist tundi niisama passida ja oodata ja kringlit polnudki kuskil.. siiani kringli asukoht teadmata.. pole veel kindel ka see, kas ma üldse olen täna suuteline seiklema.. kui homseks tagasi pole, siis kärvasin järelikult..

nii, mis veel? ahjaa.. täna (kui üldse maale lähen) siis plaanin tagasi ka tulla.. muidu vb ei viitsikski aga väike üritus toimumas ( --> )
kohaks siis klubi "Võit" .. kuna pole sinna vist olnud varem au sattuda, siis on ka selle üles leidmine ja sinna saamine omamoodi seiklus.. ehk läheb siiski korda.. hope for the best, expect the worst..

ja hommik läheneb siiski..

Täiesti ebaüllatav on muidugi see, et kuigi ma peaksin umbes 6 tunni pärast üles ärkama ja end asjalikuks vähemalt mingil määral tegema ja autorooli ronima, passin ma netis, tegelen täiesti ebavajalike asjadega, ajan täiesti ebavajalikku möla ja üldse olen suht tüüpiline mina.

ahjaaa.. tegelen avastamisega ka veel! näiteks jõudsin ma mõttele, et ma ei suuda oma lausetele punkti panna ja kui panen, siis kohe hulgi, kõik peab ju siiski tasakaalus olema.. samas suudan ma ise tänu viimase aja üleõppimisele ja muudele jamadele aru saada vaid lihtlausetest ja seda ka mitte alati.. nii et saage ka minust aru, kui ma suudan kolm korda sama lause peale möh öelda ja lolli näoga otsa vaadata.. ausõna, vahest hakkab endal ka imelik aga sellega siiski harjub..

Hiljutisele küsimusele, miks ma vaid imelike inimestega läbi käin, suutsin ma ka vaid möh vist vastata.. no krt ma ka ei tea, eks üks tunne teise ikka ära ja muidugi ikka veel ma ootan, et keegi mulle normaalsust defineeriks.. no ei ole minu sõnaraamatus sellist sõna vist..

hmm.. pea valutab, kõht on tühi, uneaeg on vähenenud 5,5 tunnini.. huvitav, kas peaks lõpuks magama ka kobima? ..küpsised said otsa =(
..ööd

Tere hommikust maailm!

Igatahes on see esimene postitus siinmail ja üldse minu mingisugunegi aktiivsus siin tingitud asjaolust, et kaks tegelast otsustasid keset ööd kilkama hakata, et ma tegelikult olen piisavalt andekas, et siia püsivalt kirjutama hakata. Küll ma veel vastupidist tõestan!

Mis siis veel? Tänane päev? Tänast päeva veel pole olnud, jama nuh, kellaaeg veel selline.. eilse päeva mõttevälgatus oli see, et energiajook kõlbab vist ainult viinaga joomiseks.. pole nagu väga tihti vastupidist juhtunud.. see liigselt julge katse oli ka tingitud faktist, et õndsas lootuses selverist lõpuks korralik kõhutäis saada hajus vaatepildiga, kuidas müüjamutike kraapis viimaseid kaelakarbonaadi tükke kokku ja loomulikult mitte mulle. Kui meeldiv! Lõunasöögiks sai siis mulle (kell 22:30) pakk Domino küpsiseid ja see hädine energiajook.