Põgenemas..

Ta roomas metsas aina edasi. Pikad punased jutid ta kätel tegid põrgulikku valu. Ta ei teadnudki, kuhu ta üritab jõuda, kuid teadis, et peab iga hinna eest edasi liikuma. Sihitu võitlus elu ja surma peale muutis ta tuimaks kõige ümbritseva suhtes. Enam ei tundnud ta kraapivaid oksi ega teravaid kive teda haavamas - kõik oli vaid üks ühtlane valu. Metsa varjud hirmutasid teda, kuid nüüd ta juba teadis, et enam hullemat, kui oli juba olnud, sealt enam tulla ei saa. Ta isegi ei suutnud aru saada, mis tegelikult juhtus, kuid teadis, et ei taha enam kunagi sellist asja läbi elada. See miski ilus, mis oli alati kõiki köitnud tema puhul, oli alatiseks kadunud. Tema oli alatiseks kadunud.