Sai siis reedel ette võetud selline hullumeelne plaan, et ratastega Keilasse minna. Et ikka mingi eesmärk ka oleks, siis sai sihtkohaks võetud sealne peetri pizza.
Kuna mul oli vaja ratta laenamiseks minna pirita TOPi, siis sai teekonda alustatud pirita noortekeskuse juurest (olen väga tänulik sealse wifi eest, mis aitas mul üle tunni aega parajaks teha), kus teise hullumeelsega kokku sain 12 paiku. Läbi linna seiklemine, et linna teise otsa saada, oli ka omajagu katsumus. Väga tore muidugi, et suhteliselt palju jalgrattateid on tehtud ja autoteede äärde ka mingid joonekesed maalitud aga nu krt küll, keset Tallinna pole mina nõus rattaga autode kõrval sõitma. Niimoodi ma ka surra ei taha!
Kuigi algselt oli plaan suurema kaarega Keilasse minna ja tagasi otsemat teed tulla, sai see siiski otseses mõttes tagurpidi pööratud. Kui mõned pikemad tõusud välja arvata, siis polnudki sinnaminek väga raske, isegi sugulaste juurest sai läbi põigatud. Keilas sai tiba orienteerumist harrastatud, sealhulgas sai nii kaaskannataja sõbra juurest läbi põigatud, kui ka pizzat söömas käidud.
Edasi siis siht Keila-joa poole. Tore on, et sai lühem tee valitud, muidu oleks kuskile teeäärde vist ära ka surnud. Kuskil 13 km peaaegu pideva vastutuulega oli tappev. Isegi vahepealne pildistamiskartliku kure jälitamine ei toonud eriti lohutust ja see kurg narris meid kindlalt meelega! Keila-joale jõudmine oli suureks kergenduseks. Jõgi ja juga ja sillad ja värki olid ka lahedad. Polnudki kunagi varem seal korralikult uurimas käinud, ainult paar korda läbi sõitnud.
Sealt edasi Tallinna poole sõit oli juba tunduvalt lihtsam. Sai panga pealt pildistamas veel käidud ja vaadet nauditud. Pikad langused teel ja tuulevaikus aitasid ka tunduvalt kaasa kojuliikumisele. Peale selle oli veel paar päris head rekordite püstitamise mäge, suurimaks kiiruseks sai siis 46km/h saavutatud ja oleks natuke hoogu veel juurde andnud, siis oleks 50 ka ära tulnud aga noh, äkki kunagi.. Ülimaks kergenduseks oli lõpuks Tallinna jõudmine, isegi teise linnaotsa seiklemine polnud väga hull. Komöödia oli muidugi see, kuidas ma ratast mööda treppe lauluväljaku mäe otsa sikutasin, kuna vändata ma lihtsalt poleks jõudnud. Tore oli, et ma sealt koos rattaga alla ei veerenud. Sain siis ratta lõpuks omanikule tervelt tagastatud, natuke veel seiklemist, üle km jala tatsamist ja olingi lõpuks kodus.
Kokku tuli siis 12 tundi seiklemist, sealhulgas peaaegu 100 km rattasõitu. Peaks mainima, et kaaskannatajal tuli veel kõvasti maad juurde, kuna elukoht lihtsalt veelgi kaugemal. Nii et saavutus oli vägev! Aga istuda ma igatahes ei saa vist korralikult veel mitu päeva ja põlv tulitab ka veel mõnda aega. Mis seal ikka, tore oli igatahes. Ega iga päev sellist asja juhtu.. õnneks ;)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar