...

Tra, vahet pole, rabeled või mitte - ikka on asjad persses. Ja kui juba tekibki väike lootus, siis see on juba isiklik probleem ja järjekordne närvikulu.

Ahjaa.. kõik laguneb.. ma ise ka lagunen.

Sügistuultes

Vahepeal tekib tahtmine keset põrandat lõke teha.. kogu see jama siit ära põletada. Liiga palju mõttetut jama on kogunenud, pähe ka. Midagi asjalikku enam ei toimi. Kuu aega juba, mitu kuud juba, ei suuda midagi vajalikku tehtud saada, ei suuda ettegi võtta.
Peab.. aga ei taha.

Nagu ikka enne sügist

Vaatasin uudiseid. Väidetavalt olla juba 11. august.. miskipärast hakkas selle peale sees jubedalt keerama. Ning nii hakkabki suvi läbi saama ja kuhu see siis seekord kadus? pole mul vähimatki aimu. Lihtsalt kadus. Ei tea kuhu. Jube nüri tunne on. Ja mis nüüd edasi? Jälle hakata maadlema oma hirmude ja paanikatega? Küllap vist.

Tüüpiline "Sa saad ju hakkama, kui vaid tahad!" - ega väga ei tahagi ju enam. Targaks ju ometigi ei saa, tühine paberilipik, millest midagi kasu pole, rohkem raisatud närve, kui asi väärt on? Samas.. suurem osa on ju tehtud.. kuidagigi. Edasi rügada ei jaksa ja mõni muu tee asemele valida oleks nagu tagasiminek ja kolme aasta tühja kirjutamine.

votsiis

Ütleks midagi.. kõvasti, palju ja sitasti.. aga loomekriis on.

Aeg lendab, kõik muu seisab paigal vähemalt minul

Nii krdi palju mõtteid käib peast läbi, samas on nii krdi tühi tunne. Kaootiline üksluisus.. igasuguse väljundi puudus ja suutmatus midagigi genereerida - vaid vähesed toredad killud iseloomustamaks hetkeseisu. Joonistada ei suuda, luuletada ammugi mitte, lihtlausete kokkupanekki on raske ja lugemine on mõttetu, kuna midagi niikuinii kohale ei jõua.

Igahommikune ärkamine on äärmiselt raskeks muutunud viimasel ajal. Ei ole lihtsalt mingit motivatsiooni silmi lahtigi teha, rääkimata sellest, et end püsti ajada ja midagi teha. Ei energiaraasugi. Igatsen seda tunnet, et oleks elevust millegi nimel tõusta.. seda, et käiks peast läbi mõte, et just täna on see päev, kui juhtub/toimub midagi head! Igatsen seda, et poleks ühtegi muret, kuskil mõstusesopis ei kisaks miski, et see ja too ja veel miskit on vaja ära teha, et poleks iga päev uut avastust et pea/kõht/põlv või krt teab mis muu veel valutab.

Ja nii see eluke edasi veereb.. jajah, ja hoiangi kõike enda sees ja kui ükskord üle keeb, siis hoidke maailma minu eest :P

Ja uue hooga?

Blah.. Jätkuvalt on nõme see, et mitte miski ei lähe nii nagu tahaks, mitte miski ei toimi nii nagu peaks ja üleüldse on igasugu plaanide, lootuste-ootuste õnnestumisprotsent äärmiselt madal. Ja nii tulebki jälle vastu astuda uuele semestrile ning hakata vanu jamasid klaarima ja uutega võitlema.
Nädalake nö puhkamist pole ka erilist mõju avaldanud. Aeg on konkreetselt kadunud ära käest ja mitte sittagi asjalikku ega vähemasjalikku pole teinud. Isegi siit paneelide vahelt pole kaugemale saanud - väsitav raisk.

Miks?

Miks-küsimused on rasked, raisk. Näiteks "miks ma käin koolis?".. kunagi ammu mõtlesin, et seal saab targaks ja siis ma oskan asju ja siis on hea jne. Nüüdseks on kadunud igasugune lootus, et seal targaks tehtaks, ise ka targemaks ei muutu. Vähimgi õppimise soov on asendunud vastikuse, tülgastuse, üleväsimuse ja närvivaludega. Tõesti ma ei oska vastata, miks ma ikka end veel selle jamaga piinan. Jäänud on loll põikpäisus, et ei saa ju ometi loobuda ka.

Sügis

Hmm.. polegi vist väga üllatav, et kooliga lähevad asjad nagu ikka - noh, sinnakohta siis. Jälle koormatakse pidevate mõttetustega, mis viivad viimsegi tahtmise oma nägugi sinna näidata. Jälle võtab võimust täielik energiapuudus. Jälle tundub, et iga koolis veedetud hetk viib rohkem mõistust, kui seda juurde toob. Ja jälle tekib lihtne küsimus, miks?

Samas.. kõige muuga on küllaltki hästi.. seiklemised.. pardikaklused.. niisama olemised.. =)

ööpaanika

väike värisev tombuke [RAISK!!!] says:
traaaaaaa.. ma tahan elada. mitte selle sitaga ajusid nussida!!!!!

Midaiganes..

Tahaks kirjutada midagi.. päevi juba kummitavad mõtted, et tahaks joonistada.. mõni üksik ideeriba isegi.. ei jaksa - energia on nii otsas.. täielik jõuetus..

Kõik ikka seiklevad ja pidutsevad ja kontserdavad ja midaiganes.. tõesti, midaiganes..

"Oma peaga tulevad väga lollid mõtted."

Selle asemel, et veeta meeldivalt aega kalli inimesega, passin mina siin lolli näoga kooliasju. Ette oli teada, et see lõppeb täieliku nullseisu ja masekaga ja ikka võtsin selle tee ette - järjekordne tõestus, et mõistust pole mul vist grammigi.

Kool jätkuvalt imeb

Mutt vingub juba liiga tihti viimasel ajal selle alkoholismiteemaga mu kallal. Pole ka midagi imestada kõige selle sita peale, mis sealt kooli poolt kaela lendab - tõesti ma ei tahagi kaine olla enam.

Ühest küljest juba ootan suve ja vabadust jne.. teisest küljest tuleb ikka korralikust kuhjast sitast läbi litsuda enne seda ja ma ei jaksa enam.

midaiganes..

Raisk!

Üle rohkem kui kuu aja suutsin jällegi paanikahoo täna saavutada.
Raisk, raisk, raisk!
Ja jätkuvalt peab tõdema, et loll olla on raske. Eriti hull on see siis, kui mingi täielik laiskus ja tülpimus ja vastikus kooliasjade suhtes on. Loomulikult peab arvuti ka käes hinge vaakuma ja venima kui teolima, mis ajab veel rohkem närvi ja fakt, et ma pimedas trükkides pean igas sõnas kolm korda kirjavigu parandama, ei muuda enesetunnet teps mitte paremaks.

Krt, päev läks ka jällegi raisku - koolitegemiste vaatenurgast. Isegi kvaliteetinimesega koos veedetud aeg ei leevenda hetkel seda, et mingid faking tähtajad peksavad jalaga persse ja ma ei oska mitte sittagi ja ei suuda grammigi mõtteid koondada vajalikele asjadele ja nii mõttetu tunne tuleb peale.

Ise ka imestan

Müstika lihtsalt, kui persse see viimane aasta mu keeranud on.
Iga väiksemagi asja pärast lähen juba nii krdi närvi. Iga väiksemgi komistus on kui krdi katastroof. Ja lihtsalt ei jaksa enam end püsti vedada.. kuidagi enam ei näe isegi mõtet selles. Kõik, mis midagi vähegi tähendanud on, libiseb käest või on seda juba teinud.

Seepärast ma vist võtangi mingid elumõttetud asjad endale kaela ja ületähtsustan nad siis, et oleks vaid midagigi jäänud, mille nimel veel üldse hommikul silmi lahti teha. Kõige hullemad hetked on need kui mõistus kuskilt kaugelt lehvitab: "Ae, krdi idioot! vaata ka mida sa teed!" ja jällegi tuleb meelde, et tegelikult on kõik tühja rabeletud, lihtsalt eesmärgitult litsutud edasi teadmata suunas. Jah, nagu üks põrguline kunagi ütles, et ma olen ringteele sattunud, ning ei tea enam, kus maha pöörata. Ükskord läheb see hoog liiga suureks ja paiskun kraavi. Nüüd vist olengi kraavis või vähemalt selle väga ääre peal.

Peaks midagi ette võtma, kui vaid suudaks. Kasvõi alguseks natuke kangema keemia peale minema üle, see krdi lahja saast ei aita sittagi. See aga tähendaks, et peab kurtma minema - ainuke põhjus, miks veel pole üle läinud. Nett on siiski niivõrd lihtsam oma maskidega, kust välja paistab vaid see, mida näidata tahta. Ei pea kellelegi otsa vaatama tunnistades, et kõik on pahasti..

Ikka veel mõtlen selle peale, et puhkus võtta ja ära minna. Ma ei tea, kas see päästaks üldse midagi. Ehk oleks kasu. Nii palju tean, et praeguses seisus pole mul lootustki kooli lõpetada, pole kindel, kas seda semestritki enam välja vean. Ja kui võtta, kas siis minna? Kuhu minna? Ja kas kaduda täielikult ära? See kadumise variant on praegu ikka jube ahvatlev. Lihtsalt rebiks end julmalt kogu oma praegusest maailmast välja ja siis vaataks, mis saab..

Vahelduseks..

Vaatasin täna natuke netis ringi, mis eesmärgil, ei tea isegi. Võimalik, et tavaline infovajadus lõi välja. Nagu paljud teavad, siis ma ei viitsi palju otseselt inimestega suhelda - väsitav, siis tuleb nett appi. Nõme loomus ei lase tihtipeale inimestelt ei infot ega abi küsida. Ehk seetõttu oskangi nii hästi omal jõul asju välja uurida. Kartke ;) Kui poleks nii põikpäine, siis oleks vb hulka kergem ka aga poleks pooltki nii lõbus infoga inimesi hirmutada ;P

Aga tagasi sinna, kust alustasin. Uurisin, millega inimesed on hakkama saanud, vaatasin weebilehti ja värke. Tahaks ise ka osata kõike seda teha. Siiber juba sellest, et midagi ei oska. Tegelikult on siiber juba sellest vingumisest ka, et midagi ei oska. See veab veel rohkem põhja. Teadmatus on õndsus: kui ei teadnud, et ma midagi ei oska, siis arvasin, et oskan ja natukene oskasingi, nüüd täiesti olematu kõik. See krdi kool viib viimsegi enesehinnangu nulli. Mõnikord mõtlen, et keegi võiks lihtsalt käe kõrvale võtta ja näidata kõike, õpetada kõike. Sellest tüüpilisest suhtumisest "aga sa oled ju tark!", "küll sa kuidagi hakkama saad", "kõik on nii lihtne ju!" tõesti enam ammu ei piisa ja nii krdi siiber on selle kuulmisest. Masendavam veelgi. Nagu see teadmine teeks minu olemise paremaks, kui kõigile on kõik nii ülimalt lihtne ja mina olen ainuke debiil, kes hakkama ei saa.

Keskendumisega on ikka veel jube jama. Aina hullemaks läheb ka. Isegi seda teksti siin on peaaegu võimatu kirjutada. Vahepeal satub kümme muud asja ette, ikka kellelgi abi vaja (keegi võiks selle helpdeskitamise eest palka ka maksta - ma oleks miljonär siis vist juba. Väga õige on see ütlus, et kes ise ei oska, see õpetab teisi.) ja kuskil midagi teha või eksivad mõtted lihtsalt mujale jne. Iga lause kirjutamine võtab kümme korda rohkem aega, kui tegelikult peaks. Ja pooled alustatud mõtted lähevad vahepeal lihtsalt meelest, liiguvad liiga kaugele ette, lähevad sassi, muutuvad lünklikuks jne. Väsitav. Pole midagi imestadagi, et igasugune õppimisvõime puudub ja seda juba liiga kaua. Kõik alustatud asjad on pooleli, enamus asju üldse alustamata.

PS: Müstiliselt palju olen jälle siia kirjutama hakanud. Lohutan - ega seda kauaks ole, hooajaline nagu ikka =)

BFTV

Tol päeval oli hommikust peale ülimalt sitt olla. Kurk.. pea.. karta on, et ka palavik. Päeval sai pikalt vesteldud. Enesetunne väga ei paranenud aga see krdi kohusetunne - jah, too sama, kelle peab ketti panema - peksis siiski konsa poole. Läksin.. Plaanisin kogu konsa aja ära olla lausa ja afterpaartile isegi minna.

Poolunes bussisõit ja tasakaaluprobleemid.. Woodi jõudsin, hea - mitu tuttavat nägu isegi tuli vastu. Lootus, et kui pildi taskusse viskab, siis keegi ehk pehmendab maandumist või vähemalt lohistab põrandalt minema vajadusel. Sai jälle lolli möla aetud.. vastastikune ülbamine.. liiga tüüpiliseks juba saanud minu puhul.

Lõpuks sai rokusse ka. Vajusin istuma, hea meelega oleks lauale magama keeranud. Tuli, silitas juukseid, küsis joogi kohta.. ja järsku! Alguses ma ei saanud peaaegu midagi aru, mis krt nüüd juhtus. Üks isik teiselt poolt lauda kärgatas. Jah, saan aru, et stress aga see asi ei puutunud siiski absoluutselt teistesse. Saan ise hakkama vajadusel ja selleks puhuks, kui ei saa, oli juba üks mingil määral kokkulepe tehtud aga see ei puutu hetkel asjasse. Liiga palju müra ja kisamist. Tigedad inimesed, tuju rikutud.. jälle mina süüdi kõiges - vähemalt tunne oli küll selline. Valikud: vahele minna, ise ära minna või lasta neil edasi kraagelda. Jõudu polnud, tuli viimase valiku kasuks otsustada. Pikapeale rahunesid asjad siiski maha. Lubadus, et enam ei jagele - tänud..

Kõige selle vahel jaksasin ma end isegi Mythroni ajaks lava ette vedada. Kõikusin ja tuikusin ja päris hea hakkas olla isegi. Kogu tingimusi arvestades polnud esinemisel väga vigagi ainult see krdi valgustus hakkas jubedalt silmadele. Muid esinejaid ei näinud/kuulnudki.. natuke kahju aga ikka juhtub.

Pärast vestlus.. liiga raske.. ei suutnud enam olla.. ei suutnud nö afterpaartyle ka minna..Purustasin lootused.. Endal hakkas piisavalt valus, et pidin selle endast välja saama - vabanda sein. Ja nii tormasingi kodu poole, oma varjud jälitamas igal sammul.

haigus olengi..

Ma tahaks kirjutada midagi aga ei oska
tahaks öelda midagi aga ei suuda..

Nutan.. nagu oleks mina kõiges süüdi.. võibolla olengi.. parem veel, kui mind ei olekski olemas.. oleks paljude elu tunduvalt kergem.. muud minust ju polegi, kui ainult jamad endale ja teistele.
Nüüd kuulen veel selliseid asju.. näen.. loen..
See on õige, mis Sa mu kartuste kohta arvad, kuid mitte ainult.. seal on veel nii palju muid hirme.. seal on veel nii palju asju, mida Sa minust ei tea.. ma ei ole see, mida sa näed - see on vaid ilus mask katmas kõike seda sitta, mis mu sees on.. Sina ei näe seda.. ma vist ei tahakski, et Sa näeks.
See valu - see kõik on nii tuttav.. see elab veel minus.. ma ei suuda tõmmata teist inimest selle peale lihtsalt selleks, et vana asja silma alt ära saada..
Kõik need sõnad, mida räägid, on nii ilusad ja toredad, et peaaegu tekibki ahvatlus järgi anda.. aga ma ei saa.. see kõik on juba kuuldud.. läbi elatud.. pikema aja jooksul, kui Sa ettegi jõuad kujutada.. nagu kordusetendus mulle - valus kordusetendus..

Nüüd said sõnad otsa.. või võttis alko juba võimust.. ma enam ei teagi, mida ma tahtsin öelda.. ikka veel ei oskakgi vist..

..

Sitasti on kõik. Õppida ei suuda.. null..

Hea meelega.................... aga see selleks.

..

Krt, ma tahtsin ka vahelduseks õnnelik olla! 

Tõdemused..

Mehed mõtlevad sirgjoones ja naised mõtlevad paraboolides. 
Kahjuks kohtuvad kaks joont üldjuhul liiga vara või liiga hilja.