Ise ka imestan

Müstika lihtsalt, kui persse see viimane aasta mu keeranud on.
Iga väiksemagi asja pärast lähen juba nii krdi närvi. Iga väiksemgi komistus on kui krdi katastroof. Ja lihtsalt ei jaksa enam end püsti vedada.. kuidagi enam ei näe isegi mõtet selles. Kõik, mis midagi vähegi tähendanud on, libiseb käest või on seda juba teinud.

Seepärast ma vist võtangi mingid elumõttetud asjad endale kaela ja ületähtsustan nad siis, et oleks vaid midagigi jäänud, mille nimel veel üldse hommikul silmi lahti teha. Kõige hullemad hetked on need kui mõistus kuskilt kaugelt lehvitab: "Ae, krdi idioot! vaata ka mida sa teed!" ja jällegi tuleb meelde, et tegelikult on kõik tühja rabeletud, lihtsalt eesmärgitult litsutud edasi teadmata suunas. Jah, nagu üks põrguline kunagi ütles, et ma olen ringteele sattunud, ning ei tea enam, kus maha pöörata. Ükskord läheb see hoog liiga suureks ja paiskun kraavi. Nüüd vist olengi kraavis või vähemalt selle väga ääre peal.

Peaks midagi ette võtma, kui vaid suudaks. Kasvõi alguseks natuke kangema keemia peale minema üle, see krdi lahja saast ei aita sittagi. See aga tähendaks, et peab kurtma minema - ainuke põhjus, miks veel pole üle läinud. Nett on siiski niivõrd lihtsam oma maskidega, kust välja paistab vaid see, mida näidata tahta. Ei pea kellelegi otsa vaatama tunnistades, et kõik on pahasti..

Ikka veel mõtlen selle peale, et puhkus võtta ja ära minna. Ma ei tea, kas see päästaks üldse midagi. Ehk oleks kasu. Nii palju tean, et praeguses seisus pole mul lootustki kooli lõpetada, pole kindel, kas seda semestritki enam välja vean. Ja kui võtta, kas siis minna? Kuhu minna? Ja kas kaduda täielikult ära? See kadumise variant on praegu ikka jube ahvatlev. Lihtsalt rebiks end julmalt kogu oma praegusest maailmast välja ja siis vaataks, mis saab..