Lämbun?

Mõtted liiguvad ringi ja mööda meeletul kiirusel - enamus neist pole just positiivseimad. Ja siis kui vaja mõelda, siis on pea tühi. Inspiratsiooni pole. Ideid pole. Kunagi oli ju aga kuhu krt nad nüüd kadusid, kui vaja oleks? Jätkuvalt kummitab mõte, et peaks ära minema. Paigalseis tapab ära lihtsalt. Igasugune liikumine on nagu korralik kopsutäis värsket õhku aga ühest kopsutäiest ei piisa elamiseks, vähemalt mitte kauaks.







Take it, feel it, soon you'll miss it..

Kokkuvõtlikult asjadest

Ja jälle aasta lõppemas. Paistab, et kõige ebaproduktiivsem neist üldse. Jõulud ees - paras aeg asjalikuks hakata on siis kui teised pidutsevad ja puhkavad. Tahaks ka puhata, täitsa puhata, mitte närvitseda jätkuvalt kõige selle pärast, mis tegemata ja vaja teha. Seda aega vist ei paista veel. Aastavahetust pole ka vist juba oma kolm aastat nö korralikult pidanud - huvitav küll, millega seoses..

Sügistuultes

Vahepeal tekib tahtmine keset põrandat lõke teha.. kogu see jama siit ära põletada. Liiga palju mõttetut jama on kogunenud, pähe ka. Midagi asjalikku enam ei toimi. Kuu aega juba, mitu kuud juba, ei suuda midagi vajalikku tehtud saada, ei suuda ettegi võtta.
Peab.. aga ei taha.

votsiis

Ütleks midagi.. kõvasti, palju ja sitasti.. aga loomekriis on.

oleks ja poleks

Njah, oleks läinud mõnda teise kooli, siis ehk oleks lähiajal lõpetamislootust aga samas poleks nii mõndagi muud siis arvatavasti juhtunud..

Ja uue hooga?

Blah.. Jätkuvalt on nõme see, et mitte miski ei lähe nii nagu tahaks, mitte miski ei toimi nii nagu peaks ja üleüldse on igasugu plaanide, lootuste-ootuste õnnestumisprotsent äärmiselt madal. Ja nii tulebki jälle vastu astuda uuele semestrile ning hakata vanu jamasid klaarima ja uutega võitlema.
Nädalake nö puhkamist pole ka erilist mõju avaldanud. Aeg on konkreetselt kadunud ära käest ja mitte sittagi asjalikku ega vähemasjalikku pole teinud. Isegi siit paneelide vahelt pole kaugemale saanud - väsitav raisk.

Sügis

Hmm.. polegi vist väga üllatav, et kooliga lähevad asjad nagu ikka - noh, sinnakohta siis. Jälle koormatakse pidevate mõttetustega, mis viivad viimsegi tahtmise oma nägugi sinna näidata. Jälle võtab võimust täielik energiapuudus. Jälle tundub, et iga koolis veedetud hetk viib rohkem mõistust, kui seda juurde toob. Ja jälle tekib lihtne küsimus, miks?

Samas.. kõige muuga on küllaltki hästi.. seiklemised.. pardikaklused.. niisama olemised.. =)

Otseühendus KIISALT!!!

Et siis sai võhru sünnat peetud eile teist päeva.. muud polegi nagu öelda..
uni on.. eiviitsi ka on.. ja mitte ainult minul.. mõnus - ei mingit rabelemist =)

..jääb vaid kassiahastus

Raisk, no nii hullu pohma pole juba sada aastat olnud. Lisaks puudub veel igasugune peavalu ravimise kraam. Täna veel suren.


Päeva lause siiski täna: Kom, kom hit hja meg, ta meg i den favn.
kel vaja, see teab ;)

Elu on lill.. pohmalill seekord..

Jälle targem

Niih.. eile muutus nii mõnigi asi jälle sammu võrra selgemaks. Jah, kahtlustasin mõningasi asju, enamjaolt ajasin selle oma paranoiade arvele. Nüüd tean - nii oligi. Ja millegi pärast see nagu ei häirigi nii väga.. mõtlen ja naeratan..

Selle peale olen siiski kergelt tige, et ei kõlvanud ikka kellelgi otse välja öelda, kuidas asjad on - oli ikka vaja nurga taga sahmerdada ja keerutada. Keerutamine reedab rohkem, kui arvad. Mis seal ikka, sikutan noa oma seljast välja ja sammun edasi.. võimalik, et isegi paremas suunas.. jah, tõesti usun hetkel, et paremas suunas.

Kahju muidugi teist, et te mõlemad niivõrd arad olite. Ma olen alati teile parimat tahtnud, mul pole midagi selle vastu kui te õnnelikud koos olete. Edu teile oma seebika otsas, mina olen sellest eemal ja õnnelik.

Hev a heppy laif..

Imelik ongi normaalne

Hmm.. Elu kisub aina imelikumaks.. noh, veel rohkem kui tavaliselt. Huvitav, miks ma veel mõnikord selle üle imestan?
"su elu pole kunagi normaalne olnud ja see ongi normaalne" - vot nii öeldi mulle eile öösel. Jah, nii vist ongi.
Nüüd tahaks veel terveks ka saada, siis tuleks äkki jube omapärane nädalavahetus };-)