BFTV

Tol päeval oli hommikust peale ülimalt sitt olla. Kurk.. pea.. karta on, et ka palavik. Päeval sai pikalt vesteldud. Enesetunne väga ei paranenud aga see krdi kohusetunne - jah, too sama, kelle peab ketti panema - peksis siiski konsa poole. Läksin.. Plaanisin kogu konsa aja ära olla lausa ja afterpaartile isegi minna.

Poolunes bussisõit ja tasakaaluprobleemid.. Woodi jõudsin, hea - mitu tuttavat nägu isegi tuli vastu. Lootus, et kui pildi taskusse viskab, siis keegi ehk pehmendab maandumist või vähemalt lohistab põrandalt minema vajadusel. Sai jälle lolli möla aetud.. vastastikune ülbamine.. liiga tüüpiliseks juba saanud minu puhul.

Lõpuks sai rokusse ka. Vajusin istuma, hea meelega oleks lauale magama keeranud. Tuli, silitas juukseid, küsis joogi kohta.. ja järsku! Alguses ma ei saanud peaaegu midagi aru, mis krt nüüd juhtus. Üks isik teiselt poolt lauda kärgatas. Jah, saan aru, et stress aga see asi ei puutunud siiski absoluutselt teistesse. Saan ise hakkama vajadusel ja selleks puhuks, kui ei saa, oli juba üks mingil määral kokkulepe tehtud aga see ei puutu hetkel asjasse. Liiga palju müra ja kisamist. Tigedad inimesed, tuju rikutud.. jälle mina süüdi kõiges - vähemalt tunne oli küll selline. Valikud: vahele minna, ise ära minna või lasta neil edasi kraagelda. Jõudu polnud, tuli viimase valiku kasuks otsustada. Pikapeale rahunesid asjad siiski maha. Lubadus, et enam ei jagele - tänud..

Kõige selle vahel jaksasin ma end isegi Mythroni ajaks lava ette vedada. Kõikusin ja tuikusin ja päris hea hakkas olla isegi. Kogu tingimusi arvestades polnud esinemisel väga vigagi ainult see krdi valgustus hakkas jubedalt silmadele. Muid esinejaid ei näinud/kuulnudki.. natuke kahju aga ikka juhtub.

Pärast vestlus.. liiga raske.. ei suutnud enam olla.. ei suutnud nö afterpaartyle ka minna..Purustasin lootused.. Endal hakkas piisavalt valus, et pidin selle endast välja saama - vabanda sein. Ja nii tormasingi kodu poole, oma varjud jälitamas igal sammul.

Kaks kontserti ja päris pikk jalutuskäik

Niih, polegi ammu juba siia kirjutanudki midagi a'la nägin-tegin stiilis. Peaks selle vea lõpuks ära parandama. 
Sai siis käidud nädalavahetusel RockCafes ja üllataval kombel mitte 
ainult ühe korra vaid  lausa kaks korda! Ise ka imestan, et üldse jaksasin ja viitsisin.

Reedel (12. jaan.) olid siis laval Taak ja Loits oma tuntud headuses. Rahvast oli päris korralikult, hea tuju ja mõnus seltskond. Loitsu ajaks sai isegi lava ette moshima ronitud. Pole vist sellise asjaga enam harjunud - kael on ikka veel valus. Buss, millega rahvas pärast Hadesesse viidi, oli ka päris hea mõte korraldajate poolt. Vähemalt väiksem võimalus, et pool rahvast kuskil linna peal kaduma läheks.

Hades oli muidugi kogemus omaette. Asukoht pole just kiita - ega ikka üksi sellises kohas pole eriti tahtmist liikuda küll. Koht ise oli, ütleks, et omapärane. Esimene korus paistis enam-vähem asjalik olema küll aga ruumipuuduse tõttu seal lihtsalt ei 
õnnestunud eriti ringi vaadatagi. 
Teine korrus oli aga tunduvalt hullem - roosad seinad ja mingid 
kahtlased siidkardinad laes pole just kõige rokibaarilikumad. 
Ka oli negatiivseks see, et muusikat poldud saadud veel teisele 
korrusele. 

Sealt siis lootsime koju saada öömarsaga aga oh üllatust, kell 4 enam ei lähe marsa kodu poole! Õnneks võeti meid tunnikeseks kuuma teed jooma ja sai lõpuks linnast ära tuldud esimese bussiga,  mis üllataval kombel tuleb linnast juba poole 6 paiku.

Laupäev sai siis pooleldi maha magatud ja ülejäänud pool ajast end php'ga piinatud. Lõpuks viskas see ka üle ja sai järjekordsele kontserdile mindud. Seekord siis Agent M ja Sõpruse puiestee. Hea oli, lõbus oli, rahvast oli rohkem veel kui eelneval õhtul.

Õhtu aga lõppes üldse sellega, et sai tehtud lõplik järeldus, et need krdi marsad enam üldse vist ei sõida ööseti. Sellest tulenevalt sai siis ka umbes 9 km jalutuskäik ette võetud kodu poole. Üllataval kombel väga tappev polnudki, hakka või arvama, et ma nii vilets polegi kui välja paistab :D