Nii krdi palju mõtteid käib peast läbi, samas on nii krdi tühi tunne. Kaootiline üksluisus.. igasuguse väljundi puudus ja suutmatus midagigi genereerida - vaid vähesed toredad killud iseloomustamaks hetkeseisu. Joonistada ei suuda, luuletada ammugi mitte, lihtlausete kokkupanekki on raske ja lugemine on mõttetu, kuna midagi niikuinii kohale ei jõua.
Igahommikune ärkamine on äärmiselt raskeks muutunud viimasel ajal. Ei ole lihtsalt mingit motivatsiooni silmi lahtigi teha, rääkimata sellest, et end püsti ajada ja midagi teha. Ei energiaraasugi. Igatsen seda tunnet, et oleks elevust millegi nimel tõusta.. seda, et käiks peast läbi mõte, et just täna on see päev, kui juhtub/toimub midagi head! Igatsen seda, et poleks ühtegi muret, kuskil mõstusesopis ei kisaks miski, et see ja too ja veel miskit on vaja ära teha, et poleks iga päev uut avastust et pea/kõht/põlv või krt teab mis muu veel valutab.
Ja nii see eluke edasi veereb.. jajah, ja hoiangi kõike enda sees ja kui ükskord üle keeb, siis hoidke maailma minu eest :P
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Mis mõttes ei suuda luuletada...viimane lause läks juba väga neljarealise luuletuse kapsaaeda:P
aga üldises mõttes on sul täitsa õigus ja sa pole üldsegi ainus, kes sedasi tunneb...
miks mitte:)
Postita kommentaar