uut ja vana..

Ei jaksa.. isegi aastat vahetada mitte..

Tähelepanu!

Paluks nüüd avaldada täpselt keda, millal ja millega mina ähvardanud olen ja soovitatavalt ka, mis võis selle põhjuseks olla.

Miks?

Miks-küsimused on rasked, raisk. Näiteks "miks ma käin koolis?".. kunagi ammu mõtlesin, et seal saab targaks ja siis ma oskan asju ja siis on hea jne. Nüüdseks on kadunud igasugune lootus, et seal targaks tehtaks, ise ka targemaks ei muutu. Vähimgi õppimise soov on asendunud vastikuse, tülgastuse, üleväsimuse ja närvivaludega. Tõesti ma ei oska vastata, miks ma ikka end veel selle jamaga piinan. Jäänud on loll põikpäisus, et ei saa ju ometi loobuda ka.

Sügis

Hmm.. polegi vist väga üllatav, et kooliga lähevad asjad nagu ikka - noh, sinnakohta siis. Jälle koormatakse pidevate mõttetustega, mis viivad viimsegi tahtmise oma nägugi sinna näidata. Jälle võtab võimust täielik energiapuudus. Jälle tundub, et iga koolis veedetud hetk viib rohkem mõistust, kui seda juurde toob. Ja jälle tekib lihtne küsimus, miks?

Samas.. kõige muuga on küllaltki hästi.. seiklemised.. pardikaklused.. niisama olemised.. =)

Valed sammud

Nii.. Peale selle, et mõni värdinimene ei märka end koomale tõmmata ja surub end peale isikule, kes ammu enam temaga suhelda ei taha, tuleb nüüd välja, et tegemist on täieliku jälitajaga, kes mitte ainult ei võta kindlat isikut sihikule, vaid ka tema lähedasi. Kurvastuseks peaks mainima, et miski siin elus pole kindel ega anonüümne. Kui inimene halab mingi olematu kurjuse pärast ning loob illusioone, et just TEMA vastu ollakse, siis tema mõtlematud teod võivad lõpuks viiagi selleni, et ta saab teada, mida tegelikult kurjus tähendab. Vot selle peale võiks inimloom mõelda enne, kui võtab ette järjekordselt midagi sobimatut oma arvutiekraanile tippida.

...

jah, on küll sügise lõhn :(

Altja

Sai siis käidud natuke seiklemas.
Sihtpunktiks võtsime Altja, kuna oli väike vihje, et sealmail pidavat küllaltki ilus olema jne. Rookatustega talumajad, meri kiviviske kaugusel, sõbralikud inimesed, kena kõhutäis Altja kõrtsis, öömajale võeti Toomarahva talu aita - ühesõnaga vägev! Tõeline puhkus igasugusest linnakärast ja rabelemisest :)

Otseühendus KIISALT!!!

Et siis sai võhru sünnat peetud eile teist päeva.. muud polegi nagu öelda..
uni on.. eiviitsi ka on.. ja mitte ainult minul.. mõnus - ei mingit rabelemist =)

ööpaanika

väike värisev tombuke [RAISK!!!] says:
traaaaaaa.. ma tahan elada. mitte selle sitaga ajusid nussida!!!!!

võehhh

Keegi keerake see tuul kinni, mul on hvaking külm!!!
Peale selle pilluvad silmad ka veel tuld magamatusest ja kõigest sellest lendsodist, mida pidevalt tuleb silmadest välja kiskuda. Ja üldse olen ma räigelt tige igasugu vokirallide, ummikute ja muu maailma peale!
Keegi võiks ehk törtsu sooja vett ka siia kõrgustesse võimaldada - oleks ehk natukenegi ilusam see eluke siin.

..java kah imeb!

if (elu == imeb && java == imeb) java = elu ;

Pole korras..

Kell 5:40 hommikul ärgata ilma igasugu äratuskellade abita pole normaalne!!!

Midaiganes..

Tahaks kirjutada midagi.. päevi juba kummitavad mõtted, et tahaks joonistada.. mõni üksik ideeriba isegi.. ei jaksa - energia on nii otsas.. täielik jõuetus..

Kõik ikka seiklevad ja pidutsevad ja kontserdavad ja midaiganes.. tõesti, midaiganes..

"Oma peaga tulevad väga lollid mõtted."

Selle asemel, et veeta meeldivalt aega kalli inimesega, passin mina siin lolli näoga kooliasju. Ette oli teada, et see lõppeb täieliku nullseisu ja masekaga ja ikka võtsin selle tee ette - järjekordne tõestus, et mõistust pole mul vist grammigi.

..jääb vaid kassiahastus

Raisk, no nii hullu pohma pole juba sada aastat olnud. Lisaks puudub veel igasugune peavalu ravimise kraam. Täna veel suren.


Päeva lause siiski täna: Kom, kom hit hja meg, ta meg i den favn.
kel vaja, see teab ;)

Elu on lill.. pohmalill seekord..

Kool jätkuvalt imeb

Mutt vingub juba liiga tihti viimasel ajal selle alkoholismiteemaga mu kallal. Pole ka midagi imestada kõige selle sita peale, mis sealt kooli poolt kaela lendab - tõesti ma ei tahagi kaine olla enam.

Ühest küljest juba ootan suve ja vabadust jne.. teisest küljest tuleb ikka korralikust kuhjast sitast läbi litsuda enne seda ja ma ei jaksa enam.

midaiganes..

Raisk!

Üle rohkem kui kuu aja suutsin jällegi paanikahoo täna saavutada.
Raisk, raisk, raisk!
Ja jätkuvalt peab tõdema, et loll olla on raske. Eriti hull on see siis, kui mingi täielik laiskus ja tülpimus ja vastikus kooliasjade suhtes on. Loomulikult peab arvuti ka käes hinge vaakuma ja venima kui teolima, mis ajab veel rohkem närvi ja fakt, et ma pimedas trükkides pean igas sõnas kolm korda kirjavigu parandama, ei muuda enesetunnet teps mitte paremaks.

Krt, päev läks ka jällegi raisku - koolitegemiste vaatenurgast. Isegi kvaliteetinimesega koos veedetud aeg ei leevenda hetkel seda, et mingid faking tähtajad peksavad jalaga persse ja ma ei oska mitte sittagi ja ei suuda grammigi mõtteid koondada vajalikele asjadele ja nii mõttetu tunne tuleb peale.

Jälle targem

Niih.. eile muutus nii mõnigi asi jälle sammu võrra selgemaks. Jah, kahtlustasin mõningasi asju, enamjaolt ajasin selle oma paranoiade arvele. Nüüd tean - nii oligi. Ja millegi pärast see nagu ei häirigi nii väga.. mõtlen ja naeratan..

Selle peale olen siiski kergelt tige, et ei kõlvanud ikka kellelgi otse välja öelda, kuidas asjad on - oli ikka vaja nurga taga sahmerdada ja keerutada. Keerutamine reedab rohkem, kui arvad. Mis seal ikka, sikutan noa oma seljast välja ja sammun edasi.. võimalik, et isegi paremas suunas.. jah, tõesti usun hetkel, et paremas suunas.

Kahju muidugi teist, et te mõlemad niivõrd arad olite. Ma olen alati teile parimat tahtnud, mul pole midagi selle vastu kui te õnnelikud koos olete. Edu teile oma seebika otsas, mina olen sellest eemal ja õnnelik.

Hev a heppy laif..

Ise ka imestan

Müstika lihtsalt, kui persse see viimane aasta mu keeranud on.
Iga väiksemagi asja pärast lähen juba nii krdi närvi. Iga väiksemgi komistus on kui krdi katastroof. Ja lihtsalt ei jaksa enam end püsti vedada.. kuidagi enam ei näe isegi mõtet selles. Kõik, mis midagi vähegi tähendanud on, libiseb käest või on seda juba teinud.

Seepärast ma vist võtangi mingid elumõttetud asjad endale kaela ja ületähtsustan nad siis, et oleks vaid midagigi jäänud, mille nimel veel üldse hommikul silmi lahti teha. Kõige hullemad hetked on need kui mõistus kuskilt kaugelt lehvitab: "Ae, krdi idioot! vaata ka mida sa teed!" ja jällegi tuleb meelde, et tegelikult on kõik tühja rabeletud, lihtsalt eesmärgitult litsutud edasi teadmata suunas. Jah, nagu üks põrguline kunagi ütles, et ma olen ringteele sattunud, ning ei tea enam, kus maha pöörata. Ükskord läheb see hoog liiga suureks ja paiskun kraavi. Nüüd vist olengi kraavis või vähemalt selle väga ääre peal.

Peaks midagi ette võtma, kui vaid suudaks. Kasvõi alguseks natuke kangema keemia peale minema üle, see krdi lahja saast ei aita sittagi. See aga tähendaks, et peab kurtma minema - ainuke põhjus, miks veel pole üle läinud. Nett on siiski niivõrd lihtsam oma maskidega, kust välja paistab vaid see, mida näidata tahta. Ei pea kellelegi otsa vaatama tunnistades, et kõik on pahasti..

Ikka veel mõtlen selle peale, et puhkus võtta ja ära minna. Ma ei tea, kas see päästaks üldse midagi. Ehk oleks kasu. Nii palju tean, et praeguses seisus pole mul lootustki kooli lõpetada, pole kindel, kas seda semestritki enam välja vean. Ja kui võtta, kas siis minna? Kuhu minna? Ja kas kaduda täielikult ära? See kadumise variant on praegu ikka jube ahvatlev. Lihtsalt rebiks end julmalt kogu oma praegusest maailmast välja ja siis vaataks, mis saab..

trademaa!

Täna plahvatasin.. noh, veel hullemini kui tavaliselt.. nüüd nukid paistes.. sitt päev noh.
ja veel sellise asja peale.. tra SELLE sita asja peale aga siiski oli see üks viimaseid lõbusid, mis mulle jäänud. Krt üks asi vähemalt, milles ma sain hiilata ja teistele ära teha. KRT, vähemalt viimase 4-5 kuu töö ja vaev läks just persse!

Ma pean rohkem unenägusid hakkama usaldama ja vähem teisi inimesi.

tähh kallike.. jah, ma olen hetkel meeletult vihane..

Imelik ongi normaalne

Hmm.. Elu kisub aina imelikumaks.. noh, veel rohkem kui tavaliselt. Huvitav, miks ma veel mõnikord selle üle imestan?
"su elu pole kunagi normaalne olnud ja see ongi normaalne" - vot nii öeldi mulle eile öösel. Jah, nii vist ongi.
Nüüd tahaks veel terveks ka saada, siis tuleks äkki jube omapärane nädalavahetus };-)

Vahelduseks..

Vaatasin täna natuke netis ringi, mis eesmärgil, ei tea isegi. Võimalik, et tavaline infovajadus lõi välja. Nagu paljud teavad, siis ma ei viitsi palju otseselt inimestega suhelda - väsitav, siis tuleb nett appi. Nõme loomus ei lase tihtipeale inimestelt ei infot ega abi küsida. Ehk seetõttu oskangi nii hästi omal jõul asju välja uurida. Kartke ;) Kui poleks nii põikpäine, siis oleks vb hulka kergem ka aga poleks pooltki nii lõbus infoga inimesi hirmutada ;P

Aga tagasi sinna, kust alustasin. Uurisin, millega inimesed on hakkama saanud, vaatasin weebilehti ja värke. Tahaks ise ka osata kõike seda teha. Siiber juba sellest, et midagi ei oska. Tegelikult on siiber juba sellest vingumisest ka, et midagi ei oska. See veab veel rohkem põhja. Teadmatus on õndsus: kui ei teadnud, et ma midagi ei oska, siis arvasin, et oskan ja natukene oskasingi, nüüd täiesti olematu kõik. See krdi kool viib viimsegi enesehinnangu nulli. Mõnikord mõtlen, et keegi võiks lihtsalt käe kõrvale võtta ja näidata kõike, õpetada kõike. Sellest tüüpilisest suhtumisest "aga sa oled ju tark!", "küll sa kuidagi hakkama saad", "kõik on nii lihtne ju!" tõesti enam ammu ei piisa ja nii krdi siiber on selle kuulmisest. Masendavam veelgi. Nagu see teadmine teeks minu olemise paremaks, kui kõigile on kõik nii ülimalt lihtne ja mina olen ainuke debiil, kes hakkama ei saa.

Keskendumisega on ikka veel jube jama. Aina hullemaks läheb ka. Isegi seda teksti siin on peaaegu võimatu kirjutada. Vahepeal satub kümme muud asja ette, ikka kellelgi abi vaja (keegi võiks selle helpdeskitamise eest palka ka maksta - ma oleks miljonär siis vist juba. Väga õige on see ütlus, et kes ise ei oska, see õpetab teisi.) ja kuskil midagi teha või eksivad mõtted lihtsalt mujale jne. Iga lause kirjutamine võtab kümme korda rohkem aega, kui tegelikult peaks. Ja pooled alustatud mõtted lähevad vahepeal lihtsalt meelest, liiguvad liiga kaugele ette, lähevad sassi, muutuvad lünklikuks jne. Väsitav. Pole midagi imestadagi, et igasugune õppimisvõime puudub ja seda juba liiga kaua. Kõik alustatud asjad on pooleli, enamus asju üldse alustamata.

PS: Müstiliselt palju olen jälle siia kirjutama hakanud. Lohutan - ega seda kauaks ole, hooajaline nagu ikka =)

Sulle.

hmm.. Maga ka vahelduseks, krt!

BFTV

Tol päeval oli hommikust peale ülimalt sitt olla. Kurk.. pea.. karta on, et ka palavik. Päeval sai pikalt vesteldud. Enesetunne väga ei paranenud aga see krdi kohusetunne - jah, too sama, kelle peab ketti panema - peksis siiski konsa poole. Läksin.. Plaanisin kogu konsa aja ära olla lausa ja afterpaartile isegi minna.

Poolunes bussisõit ja tasakaaluprobleemid.. Woodi jõudsin, hea - mitu tuttavat nägu isegi tuli vastu. Lootus, et kui pildi taskusse viskab, siis keegi ehk pehmendab maandumist või vähemalt lohistab põrandalt minema vajadusel. Sai jälle lolli möla aetud.. vastastikune ülbamine.. liiga tüüpiliseks juba saanud minu puhul.

Lõpuks sai rokusse ka. Vajusin istuma, hea meelega oleks lauale magama keeranud. Tuli, silitas juukseid, küsis joogi kohta.. ja järsku! Alguses ma ei saanud peaaegu midagi aru, mis krt nüüd juhtus. Üks isik teiselt poolt lauda kärgatas. Jah, saan aru, et stress aga see asi ei puutunud siiski absoluutselt teistesse. Saan ise hakkama vajadusel ja selleks puhuks, kui ei saa, oli juba üks mingil määral kokkulepe tehtud aga see ei puutu hetkel asjasse. Liiga palju müra ja kisamist. Tigedad inimesed, tuju rikutud.. jälle mina süüdi kõiges - vähemalt tunne oli küll selline. Valikud: vahele minna, ise ära minna või lasta neil edasi kraagelda. Jõudu polnud, tuli viimase valiku kasuks otsustada. Pikapeale rahunesid asjad siiski maha. Lubadus, et enam ei jagele - tänud..

Kõige selle vahel jaksasin ma end isegi Mythroni ajaks lava ette vedada. Kõikusin ja tuikusin ja päris hea hakkas olla isegi. Kogu tingimusi arvestades polnud esinemisel väga vigagi ainult see krdi valgustus hakkas jubedalt silmadele. Muid esinejaid ei näinud/kuulnudki.. natuke kahju aga ikka juhtub.

Pärast vestlus.. liiga raske.. ei suutnud enam olla.. ei suutnud nö afterpaartyle ka minna..Purustasin lootused.. Endal hakkas piisavalt valus, et pidin selle endast välja saama - vabanda sein. Ja nii tormasingi kodu poole, oma varjud jälitamas igal sammul.

haigus olengi..

Ma tahaks kirjutada midagi aga ei oska
tahaks öelda midagi aga ei suuda..

Nutan.. nagu oleks mina kõiges süüdi.. võibolla olengi.. parem veel, kui mind ei olekski olemas.. oleks paljude elu tunduvalt kergem.. muud minust ju polegi, kui ainult jamad endale ja teistele.
Nüüd kuulen veel selliseid asju.. näen.. loen..
See on õige, mis Sa mu kartuste kohta arvad, kuid mitte ainult.. seal on veel nii palju muid hirme.. seal on veel nii palju asju, mida Sa minust ei tea.. ma ei ole see, mida sa näed - see on vaid ilus mask katmas kõike seda sitta, mis mu sees on.. Sina ei näe seda.. ma vist ei tahakski, et Sa näeks.
See valu - see kõik on nii tuttav.. see elab veel minus.. ma ei suuda tõmmata teist inimest selle peale lihtsalt selleks, et vana asja silma alt ära saada..
Kõik need sõnad, mida räägid, on nii ilusad ja toredad, et peaaegu tekibki ahvatlus järgi anda.. aga ma ei saa.. see kõik on juba kuuldud.. läbi elatud.. pikema aja jooksul, kui Sa ettegi jõuad kujutada.. nagu kordusetendus mulle - valus kordusetendus..

Nüüd said sõnad otsa.. või võttis alko juba võimust.. ma enam ei teagi, mida ma tahtsin öelda.. ikka veel ei oskakgi vist..

..

Sitasti on kõik. Õppida ei suuda.. null..

Hea meelega.................... aga see selleks.

Ütles, ja hästi ütles!

Näedsasiis! Ma polegi ainuke loll, kes tahab ellu väheke selgust 
(aga kellele seda ei võimaldata.)
Nüüd avastasin, et Babajagaa on kah selle kohta sõna võtnud ja no 
täpselt naelapea pihta! 
Ei jäägi mul enam midagi targemat lisaks öelda.

Linnuke ja kurat

Oli kord üks linnuke. Natuke räbaldunud tiibadega aga muidu polnud tal väga vigagi. Siutsus-säutsus ja nautis sinises taevas ringi vihisemist.

Ükskord kukkus linnuke taevast alla, kuna oli liiga kaua pilvede vahel lennelnud. Teel lebava linnukese leidis kurat ja võttis ta oma pihku. Kuradile meeldis linnukest vaadata ning ta ei tahtnud teda kunagi enam minema lasta. Kurat hoidis linnukest õrnalt, ei tahtnud talle kübetki haiget teha aga linnuke kartis kuradit ja kippus vahepeal kuradi käte vahel rabelema. Pikapeale aga harjus linnuke kuradiga ära ning hakkas lausa nautima seda soojust ja kaitstust, mida kurat pakkus. Kurat aga avastas, et linnuke on oma tiivad vahepeal rabelemisega ära murdnud. Kuradile ei meeldinud enam murtud tiibadega linnuke ja ta viis linnukese tagasi sinna, kust oli ta leidnud ning kadus.

Linnuke jäi aga nukraks. Ta igatses tagasi seda soojust ja kaitstust, millega oli harjunud. Ta tahtis lennata sinisesse taevasse, kaugele ära aga enam ei suutnud.

 

Muhahaaa

Which Horror Movie Killer Are You?
Jason Voorhees You are Jason Voorhees. You seek one thing.... REVENGE! You dont care who gets in your way. When you kill you are always creative. You are strong and merciless. No wonder so many people are scared of you.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

 

..

Krt, ma tahtsin ka vahelduseks õnnelik olla! 

Kaks kontserti ja päris pikk jalutuskäik

Niih, polegi ammu juba siia kirjutanudki midagi a'la nägin-tegin stiilis. Peaks selle vea lõpuks ära parandama. 
Sai siis käidud nädalavahetusel RockCafes ja üllataval kombel mitte 
ainult ühe korra vaid  lausa kaks korda! Ise ka imestan, et üldse jaksasin ja viitsisin.

Reedel (12. jaan.) olid siis laval Taak ja Loits oma tuntud headuses. Rahvast oli päris korralikult, hea tuju ja mõnus seltskond. Loitsu ajaks sai isegi lava ette moshima ronitud. Pole vist sellise asjaga enam harjunud - kael on ikka veel valus. Buss, millega rahvas pärast Hadesesse viidi, oli ka päris hea mõte korraldajate poolt. Vähemalt väiksem võimalus, et pool rahvast kuskil linna peal kaduma läheks.

Hades oli muidugi kogemus omaette. Asukoht pole just kiita - ega ikka üksi sellises kohas pole eriti tahtmist liikuda küll. Koht ise oli, ütleks, et omapärane. Esimene korus paistis enam-vähem asjalik olema küll aga ruumipuuduse tõttu seal lihtsalt ei 
õnnestunud eriti ringi vaadatagi. 
Teine korrus oli aga tunduvalt hullem - roosad seinad ja mingid 
kahtlased siidkardinad laes pole just kõige rokibaarilikumad. 
Ka oli negatiivseks see, et muusikat poldud saadud veel teisele 
korrusele. 

Sealt siis lootsime koju saada öömarsaga aga oh üllatust, kell 4 enam ei lähe marsa kodu poole! Õnneks võeti meid tunnikeseks kuuma teed jooma ja sai lõpuks linnast ära tuldud esimese bussiga,  mis üllataval kombel tuleb linnast juba poole 6 paiku.

Laupäev sai siis pooleldi maha magatud ja ülejäänud pool ajast end php'ga piinatud. Lõpuks viskas see ka üle ja sai järjekordsele kontserdile mindud. Seekord siis Agent M ja Sõpruse puiestee. Hea oli, lõbus oli, rahvast oli rohkem veel kui eelneval õhtul.

Õhtu aga lõppes üldse sellega, et sai tehtud lõplik järeldus, et need krdi marsad enam üldse vist ei sõida ööseti. Sellest tulenevalt sai siis ka umbes 9 km jalutuskäik ette võetud kodu poole. Üllataval kombel väga tappev polnudki, hakka või arvama, et ma nii vilets polegi kui välja paistab :D

Tõdemused..

Mehed mõtlevad sirgjoones ja naised mõtlevad paraboolides. 
Kahjuks kohtuvad kaks joont üldjuhul liiga vara või liiga hilja. 

No trademaa, raisk noh!

Edit: isegi see krdi blogi siin vihkab mind piisavalt, et mitte avaldada mu masekapostitust