öö on

Kell on 4:44. Ma olen väsinud, närvis ja tahaks röökima hakata. Aga sellest pole ka kasu, millestki pole. Võibolla siis oleks kasu, kui ma konkreetselt kellegi peale röökima hakkaks aga kahtlen, selleks ei jätku niikuinii jõudugi enam. Lihtsalt istu ja kuula katteta lubadusi ja muinasjutte naeratava näoga. Iga homme liigub aina kaugemale ja järgmisest nädalast saab järgmine kuu ja mina saan lihtsalt otsa.

...

Tegelt kirjutasin pika ja ropendava sissekande juba valmis ja siis avastasin, et tegelikult ei erine see suuresti eelmisest. Nii et jätsin selle avaldamata. Vahet pole ju. Asjad lähevad niikuinii ju aina hullemaks.
Mis ei tapa, teeb tugevaks või vigaseks - iseasi, kelle.

All empty already

Miks krdi pärast mina pean alati olema see toetav ja aitav olevus, kes lõpuks ikka peab oma jamadega tühja nurka peituma?

...

Tra, vahet pole, rabeled või mitte - ikka on asjad persses. Ja kui juba tekibki väike lootus, siis see on juba isiklik probleem ja järjekordne närvikulu.

Ahjaa.. kõik laguneb.. ma ise ka lagunen.

Kokkuvõtlikult asjadest

Ja jälle aasta lõppemas. Paistab, et kõige ebaproduktiivsem neist üldse. Jõulud ees - paras aeg asjalikuks hakata on siis kui teised pidutsevad ja puhkavad. Tahaks ka puhata, täitsa puhata, mitte närvitseda jätkuvalt kõige selle pärast, mis tegemata ja vaja teha. Seda aega vist ei paista veel. Aastavahetust pole ka vist juba oma kolm aastat nö korralikult pidanud - huvitav küll, millega seoses..

Sügistuultes

Vahepeal tekib tahtmine keset põrandat lõke teha.. kogu see jama siit ära põletada. Liiga palju mõttetut jama on kogunenud, pähe ka. Midagi asjalikku enam ei toimi. Kuu aega juba, mitu kuud juba, ei suuda midagi vajalikku tehtud saada, ei suuda ettegi võtta.
Peab.. aga ei taha.

Nagu ikka enne sügist

Vaatasin uudiseid. Väidetavalt olla juba 11. august.. miskipärast hakkas selle peale sees jubedalt keerama. Ning nii hakkabki suvi läbi saama ja kuhu see siis seekord kadus? pole mul vähimatki aimu. Lihtsalt kadus. Ei tea kuhu. Jube nüri tunne on. Ja mis nüüd edasi? Jälle hakata maadlema oma hirmude ja paanikatega? Küllap vist.

Tüüpiline "Sa saad ju hakkama, kui vaid tahad!" - ega väga ei tahagi ju enam. Targaks ju ometigi ei saa, tühine paberilipik, millest midagi kasu pole, rohkem raisatud närve, kui asi väärt on? Samas.. suurem osa on ju tehtud.. kuidagigi. Edasi rügada ei jaksa ja mõni muu tee asemele valida oleks nagu tagasiminek ja kolme aasta tühja kirjutamine.

votsiis

Ütleks midagi.. kõvasti, palju ja sitasti.. aga loomekriis on.

Rämedalt tige!

Mul on juba sügavalt siiber sellest, et nii kui ma plaanin midagi asjalikku teha, nii tuleb sadaüks krdi jama ette. Ma ju ometi ei tohi midagi vajalikku tehtud saada krt võtaks!
Täna siis oli plaan rakendusarhitektuuride projekt ette võtta - no tore on, plaanide põhiomadus on sügavalt persseminek. Eeldas asi siis Tomcati ja Postgresqli toimimasaamist isiklikus arvutis (progemismasinal mul ju ometi püsivat netti järgi pole).
Möödunud on juba mõni tund ettevõtmise algusest ja edasi pole siiski mitte miski arenenud. Algas muidugi asi sellest, et Tomcati kodulehekülg ei anna ühtki elumärki - huvitav kust krt ma selle õige versiooni nüüd peaks välja koukima?
Järgmine ettevõtmine - postgre install. Vanu postgre pässakaid ju loomulikult ei mäleta ja postgre uninstall ka vanu seadistusi maha ei võta - kuidas krt ma nüüd uue versiooni peaks peale saama!?
Ühesõnaga tore päev igatahes ja juba nädalakese kestnud hambavalu hakkab ka selle peale võimenduma. Elu on lill, raisk. Krdi ohakas lausa!!!

Ole vait, näed targem välja!

No trademaa küll, enam ei jõua ära imestada inimeste enesekesksust ja lausidiootsust. Nuta või naera aga inimesed suudavad ikka eriliselt lolliks end teha ja korduvalt!

Tuleb välja, et kogu internetis ja küllap ka mujal väljaöeldud asjad käivad ainult ja absoluutselt vaid ÜHE konkreetse inimese kohta. No vot antud hetkel erandkorras käibki ja paluks siis seda eriti isiklikult võtta ja soovitatavalt ka mitu korda läbi lugeda, et lõpuks aru ka midagi saaks, kuna siiani ei paista mõni isik aru saavat, et temaga ei taheta mingilgi määral tegemist teha, tema kirju ja pidevat halamist lugeda. Mitte kedagi ei huvita, mis krdi probleemid sul on! Ning võiks ka juba lõppeda oma jamade teiste kaela määrimine.

Sellist saastinimest ei hakka keegi isegi ähvardama aga paistab siiski, et kui ka tuul puhub, siis kindla eesmärgiga viga teha just täpselt sellele ühele isendile. Pideva paranoia ja muude psühholoogiliste probleemide raviks on teatud asutused, mida ehk oleks kasulik väisata. Kuid paistab, et nöör ja üks tugev puuoks on mõnele vist tõesti ainsaks raviks ja see ei ole mitte ähvardus vaid puht viisakas soovitus.

oleks ja poleks

Njah, oleks läinud mõnda teise kooli, siis ehk oleks lähiajal lõpetamislootust aga samas poleks nii mõndagi muud siis arvatavasti juhtunud..

Aeg lendab, kõik muu seisab paigal vähemalt minul

Nii krdi palju mõtteid käib peast läbi, samas on nii krdi tühi tunne. Kaootiline üksluisus.. igasuguse väljundi puudus ja suutmatus midagigi genereerida - vaid vähesed toredad killud iseloomustamaks hetkeseisu. Joonistada ei suuda, luuletada ammugi mitte, lihtlausete kokkupanekki on raske ja lugemine on mõttetu, kuna midagi niikuinii kohale ei jõua.

Igahommikune ärkamine on äärmiselt raskeks muutunud viimasel ajal. Ei ole lihtsalt mingit motivatsiooni silmi lahtigi teha, rääkimata sellest, et end püsti ajada ja midagi teha. Ei energiaraasugi. Igatsen seda tunnet, et oleks elevust millegi nimel tõusta.. seda, et käiks peast läbi mõte, et just täna on see päev, kui juhtub/toimub midagi head! Igatsen seda, et poleks ühtegi muret, kuskil mõstusesopis ei kisaks miski, et see ja too ja veel miskit on vaja ära teha, et poleks iga päev uut avastust et pea/kõht/põlv või krt teab mis muu veel valutab.

Ja nii see eluke edasi veereb.. jajah, ja hoiangi kõike enda sees ja kui ükskord üle keeb, siis hoidke maailma minu eest :P

Ja uue hooga?

Blah.. Jätkuvalt on nõme see, et mitte miski ei lähe nii nagu tahaks, mitte miski ei toimi nii nagu peaks ja üleüldse on igasugu plaanide, lootuste-ootuste õnnestumisprotsent äärmiselt madal. Ja nii tulebki jälle vastu astuda uuele semestrile ning hakata vanu jamasid klaarima ja uutega võitlema.
Nädalake nö puhkamist pole ka erilist mõju avaldanud. Aeg on konkreetselt kadunud ära käest ja mitte sittagi asjalikku ega vähemasjalikku pole teinud. Isegi siit paneelide vahelt pole kaugemale saanud - väsitav raisk.

uut ja vana..

Ei jaksa.. isegi aastat vahetada mitte..

Tähelepanu!

Paluks nüüd avaldada täpselt keda, millal ja millega mina ähvardanud olen ja soovitatavalt ka, mis võis selle põhjuseks olla.

Miks?

Miks-küsimused on rasked, raisk. Näiteks "miks ma käin koolis?".. kunagi ammu mõtlesin, et seal saab targaks ja siis ma oskan asju ja siis on hea jne. Nüüdseks on kadunud igasugune lootus, et seal targaks tehtaks, ise ka targemaks ei muutu. Vähimgi õppimise soov on asendunud vastikuse, tülgastuse, üleväsimuse ja närvivaludega. Tõesti ma ei oska vastata, miks ma ikka end veel selle jamaga piinan. Jäänud on loll põikpäisus, et ei saa ju ometi loobuda ka.

Sügis

Hmm.. polegi vist väga üllatav, et kooliga lähevad asjad nagu ikka - noh, sinnakohta siis. Jälle koormatakse pidevate mõttetustega, mis viivad viimsegi tahtmise oma nägugi sinna näidata. Jälle võtab võimust täielik energiapuudus. Jälle tundub, et iga koolis veedetud hetk viib rohkem mõistust, kui seda juurde toob. Ja jälle tekib lihtne küsimus, miks?

Samas.. kõige muuga on küllaltki hästi.. seiklemised.. pardikaklused.. niisama olemised.. =)

Valed sammud

Nii.. Peale selle, et mõni värdinimene ei märka end koomale tõmmata ja surub end peale isikule, kes ammu enam temaga suhelda ei taha, tuleb nüüd välja, et tegemist on täieliku jälitajaga, kes mitte ainult ei võta kindlat isikut sihikule, vaid ka tema lähedasi. Kurvastuseks peaks mainima, et miski siin elus pole kindel ega anonüümne. Kui inimene halab mingi olematu kurjuse pärast ning loob illusioone, et just TEMA vastu ollakse, siis tema mõtlematud teod võivad lõpuks viiagi selleni, et ta saab teada, mida tegelikult kurjus tähendab. Vot selle peale võiks inimloom mõelda enne, kui võtab ette järjekordselt midagi sobimatut oma arvutiekraanile tippida.

...

jah, on küll sügise lõhn :(

Altja

Sai siis käidud natuke seiklemas.
Sihtpunktiks võtsime Altja, kuna oli väike vihje, et sealmail pidavat küllaltki ilus olema jne. Rookatustega talumajad, meri kiviviske kaugusel, sõbralikud inimesed, kena kõhutäis Altja kõrtsis, öömajale võeti Toomarahva talu aita - ühesõnaga vägev! Tõeline puhkus igasugusest linnakärast ja rabelemisest :)