Kokkuvõtlikult asjadest

Ja jälle aasta lõppemas. Paistab, et kõige ebaproduktiivsem neist üldse. Jõulud ees - paras aeg asjalikuks hakata on siis kui teised pidutsevad ja puhkavad. Tahaks ka puhata, täitsa puhata, mitte närvitseda jätkuvalt kõige selle pärast, mis tegemata ja vaja teha. Seda aega vist ei paista veel. Aastavahetust pole ka vist juba oma kolm aastat nö korralikult pidanud - huvitav küll, millega seoses..

Sügistuultes

Vahepeal tekib tahtmine keset põrandat lõke teha.. kogu see jama siit ära põletada. Liiga palju mõttetut jama on kogunenud, pähe ka. Midagi asjalikku enam ei toimi. Kuu aega juba, mitu kuud juba, ei suuda midagi vajalikku tehtud saada, ei suuda ettegi võtta.
Peab.. aga ei taha.

Nagu ikka enne sügist

Vaatasin uudiseid. Väidetavalt olla juba 11. august.. miskipärast hakkas selle peale sees jubedalt keerama. Ning nii hakkabki suvi läbi saama ja kuhu see siis seekord kadus? pole mul vähimatki aimu. Lihtsalt kadus. Ei tea kuhu. Jube nüri tunne on. Ja mis nüüd edasi? Jälle hakata maadlema oma hirmude ja paanikatega? Küllap vist.

Tüüpiline "Sa saad ju hakkama, kui vaid tahad!" - ega väga ei tahagi ju enam. Targaks ju ometigi ei saa, tühine paberilipik, millest midagi kasu pole, rohkem raisatud närve, kui asi väärt on? Samas.. suurem osa on ju tehtud.. kuidagigi. Edasi rügada ei jaksa ja mõni muu tee asemele valida oleks nagu tagasiminek ja kolme aasta tühja kirjutamine.

votsiis

Ütleks midagi.. kõvasti, palju ja sitasti.. aga loomekriis on.

Rämedalt tige!

Mul on juba sügavalt siiber sellest, et nii kui ma plaanin midagi asjalikku teha, nii tuleb sadaüks krdi jama ette. Ma ju ometi ei tohi midagi vajalikku tehtud saada krt võtaks!
Täna siis oli plaan rakendusarhitektuuride projekt ette võtta - no tore on, plaanide põhiomadus on sügavalt persseminek. Eeldas asi siis Tomcati ja Postgresqli toimimasaamist isiklikus arvutis (progemismasinal mul ju ometi püsivat netti järgi pole).
Möödunud on juba mõni tund ettevõtmise algusest ja edasi pole siiski mitte miski arenenud. Algas muidugi asi sellest, et Tomcati kodulehekülg ei anna ühtki elumärki - huvitav kust krt ma selle õige versiooni nüüd peaks välja koukima?
Järgmine ettevõtmine - postgre install. Vanu postgre pässakaid ju loomulikult ei mäleta ja postgre uninstall ka vanu seadistusi maha ei võta - kuidas krt ma nüüd uue versiooni peaks peale saama!?
Ühesõnaga tore päev igatahes ja juba nädalakese kestnud hambavalu hakkab ka selle peale võimenduma. Elu on lill, raisk. Krdi ohakas lausa!!!

Ole vait, näed targem välja!

No trademaa küll, enam ei jõua ära imestada inimeste enesekesksust ja lausidiootsust. Nuta või naera aga inimesed suudavad ikka eriliselt lolliks end teha ja korduvalt!

Tuleb välja, et kogu internetis ja küllap ka mujal väljaöeldud asjad käivad ainult ja absoluutselt vaid ÜHE konkreetse inimese kohta. No vot antud hetkel erandkorras käibki ja paluks siis seda eriti isiklikult võtta ja soovitatavalt ka mitu korda läbi lugeda, et lõpuks aru ka midagi saaks, kuna siiani ei paista mõni isik aru saavat, et temaga ei taheta mingilgi määral tegemist teha, tema kirju ja pidevat halamist lugeda. Mitte kedagi ei huvita, mis krdi probleemid sul on! Ning võiks ka juba lõppeda oma jamade teiste kaela määrimine.

Sellist saastinimest ei hakka keegi isegi ähvardama aga paistab siiski, et kui ka tuul puhub, siis kindla eesmärgiga viga teha just täpselt sellele ühele isendile. Pideva paranoia ja muude psühholoogiliste probleemide raviks on teatud asutused, mida ehk oleks kasulik väisata. Kuid paistab, et nöör ja üks tugev puuoks on mõnele vist tõesti ainsaks raviks ja see ei ole mitte ähvardus vaid puht viisakas soovitus.

oleks ja poleks

Njah, oleks läinud mõnda teise kooli, siis ehk oleks lähiajal lõpetamislootust aga samas poleks nii mõndagi muud siis arvatavasti juhtunud..

Aeg lendab, kõik muu seisab paigal vähemalt minul

Nii krdi palju mõtteid käib peast läbi, samas on nii krdi tühi tunne. Kaootiline üksluisus.. igasuguse väljundi puudus ja suutmatus midagigi genereerida - vaid vähesed toredad killud iseloomustamaks hetkeseisu. Joonistada ei suuda, luuletada ammugi mitte, lihtlausete kokkupanekki on raske ja lugemine on mõttetu, kuna midagi niikuinii kohale ei jõua.

Igahommikune ärkamine on äärmiselt raskeks muutunud viimasel ajal. Ei ole lihtsalt mingit motivatsiooni silmi lahtigi teha, rääkimata sellest, et end püsti ajada ja midagi teha. Ei energiaraasugi. Igatsen seda tunnet, et oleks elevust millegi nimel tõusta.. seda, et käiks peast läbi mõte, et just täna on see päev, kui juhtub/toimub midagi head! Igatsen seda, et poleks ühtegi muret, kuskil mõstusesopis ei kisaks miski, et see ja too ja veel miskit on vaja ära teha, et poleks iga päev uut avastust et pea/kõht/põlv või krt teab mis muu veel valutab.

Ja nii see eluke edasi veereb.. jajah, ja hoiangi kõike enda sees ja kui ükskord üle keeb, siis hoidke maailma minu eest :P

Ja uue hooga?

Blah.. Jätkuvalt on nõme see, et mitte miski ei lähe nii nagu tahaks, mitte miski ei toimi nii nagu peaks ja üleüldse on igasugu plaanide, lootuste-ootuste õnnestumisprotsent äärmiselt madal. Ja nii tulebki jälle vastu astuda uuele semestrile ning hakata vanu jamasid klaarima ja uutega võitlema.
Nädalake nö puhkamist pole ka erilist mõju avaldanud. Aeg on konkreetselt kadunud ära käest ja mitte sittagi asjalikku ega vähemasjalikku pole teinud. Isegi siit paneelide vahelt pole kaugemale saanud - väsitav raisk.