Tol päeval oli hommikust peale ülimalt sitt olla. Kurk.. pea.. karta on, et ka palavik. Päeval sai pikalt vesteldud. Enesetunne väga ei paranenud aga see krdi kohusetunne - jah, too sama, kelle peab ketti panema - peksis siiski konsa poole. Läksin.. Plaanisin kogu konsa aja ära olla lausa ja afterpaartile isegi minna.
Poolunes bussisõit ja tasakaaluprobleemid.. Woodi jõudsin, hea - mitu tuttavat nägu isegi tuli vastu. Lootus, et kui pildi taskusse viskab, siis keegi ehk pehmendab maandumist või vähemalt lohistab põrandalt minema vajadusel. Sai jälle lolli möla aetud.. vastastikune ülbamine.. liiga tüüpiliseks juba saanud minu puhul.
Lõpuks sai rokusse ka. Vajusin istuma, hea meelega oleks lauale magama keeranud. Tuli, silitas juukseid, küsis joogi kohta.. ja järsku! Alguses ma ei saanud peaaegu midagi aru, mis krt nüüd juhtus. Üks isik teiselt poolt lauda kärgatas. Jah, saan aru, et stress aga see asi ei puutunud siiski absoluutselt teistesse. Saan ise hakkama vajadusel ja selleks puhuks, kui ei saa, oli juba üks mingil määral kokkulepe tehtud aga see ei puutu hetkel asjasse. Liiga palju müra ja kisamist. Tigedad inimesed, tuju rikutud.. jälle mina süüdi kõiges - vähemalt tunne oli küll selline. Valikud: vahele minna, ise ära minna või lasta neil edasi kraagelda. Jõudu polnud, tuli viimase valiku kasuks otsustada. Pikapeale rahunesid asjad siiski maha. Lubadus, et enam ei jagele - tänud..
Kõige selle vahel jaksasin ma end isegi Mythroni ajaks lava ette vedada. Kõikusin ja tuikusin ja päris hea hakkas olla isegi. Kogu tingimusi arvestades polnud esinemisel väga vigagi ainult see krdi valgustus hakkas jubedalt silmadele. Muid esinejaid ei näinud/kuulnudki.. natuke kahju aga ikka juhtub.
Pärast vestlus.. liiga raske.. ei suutnud enam olla.. ei suutnud nö afterpaartyle ka minna..Purustasin lootused.. Endal hakkas piisavalt valus, et pidin selle endast välja saama - vabanda sein. Ja nii tormasingi kodu poole, oma varjud jälitamas igal sammul.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Küsimus pole selles kes hakkama saab. Ja ma võin ka julmalt väita, et ma ei olnud hetkel sinu heaolu pärast mures. Lihtsalt ma ei salli kui mu sõbrad ennast hävitada üritavad. Nähtud seda seda seepi küll ja küll.
Närvid olid läbi ja tuju paha. Ei suutnud end enam kontrolli all hoida. Tekkis äng vaadates seda pealt ja plahvatasin. Vabandasin ja vabandan ka praegu.
Aga nüüd on hilja juba enivei. Eks kõik me õpime oma vigadest ja ainult oma vigadest. Loodame ainult, et nende tagajärjed kellegi jaoks liiga valusad ei saa olema.
Tema heaolu.. Jah, ma olen ka mures sellepärast. Öelnud ka seda talle, et ei tohi oma elu ära rikkuda minu pärast. Sellel pole mõtet, see asi ei tööta aga katsu siis seda selgeks teha - ei õnnestu.
Postita kommentaar