kaua ikka jõuab?

Iga minutiga läheneb see hetk, kui ma lähen ja saan hakkama vb ühe suurima võimaliku lollusega.. Ikka veel pole ma julgenud seda teha, ikka veel olen edasi lükanud.. Siiski on praegusest seisust siiber, enam kaua ma nii vastu ei pea.. saagu siis mis saab aga vähemalt miskitki ehk saab..

...

Mina ei jaksa enam.. tõesti ei jaksa krt võtaks..
varsti juhtub midagi..

Väike värisev tombuke nurgas.. köhahoogudes..

Söök..

Ta istus mädaneval puurondil ja sõi. Ta polnud juba päevi midagi süüa saanud ning nüüd ahnitses hundiliku isuga liha kontide küljest. Valu ta kehas oli ununenud, meeles mõlkus vaid söök. Kõik muu oli teisejärguline. Taasavastatud jõuga rebis ta liha tükkideks ning nautis selle mahlakat maitset. Veel kunagi polnud ta söönud toorest liha ega arvanud, et see nii hästi võib tema jaoks maitseda. Ta käed ja nägu olid kaetud veel sooja verega, isegi juuksed tilkusid verest. Ta nautis iga hetke sellest. Kunagisest inglikesest oli saanud metslane, kelles ei suudaks ka hea tahtmise korral praeguse vaatepildi järgi leida midagi hella. Raevukalt rebis ta isegi soolikaid enda ees lamavast kehast. See inimene ei tee talle enam kunagi haiget.

Põgenemas..

Ta roomas metsas aina edasi. Pikad punased jutid ta kätel tegid põrgulikku valu. Ta ei teadnudki, kuhu ta üritab jõuda, kuid teadis, et peab iga hinna eest edasi liikuma. Sihitu võitlus elu ja surma peale muutis ta tuimaks kõige ümbritseva suhtes. Enam ei tundnud ta kraapivaid oksi ega teravaid kive teda haavamas - kõik oli vaid üks ühtlane valu. Metsa varjud hirmutasid teda, kuid nüüd ta juba teadis, et enam hullemat, kui oli juba olnud, sealt enam tulla ei saa. Ta isegi ei suutnud aru saada, mis tegelikult juhtus, kuid teadis, et ei taha enam kunagi sellist asja läbi elada. See miski ilus, mis oli alati kõiki köitnud tema puhul, oli alatiseks kadunud. Tema oli alatiseks kadunud.

igatsen vol 2

vot ühte asja igatsen veel.. igatsen oma juba harjumuseks saanud ärakadumisi.. hea oli..
sai välja siit linnast.. unustada natukesekski kõik siinsed jamad.. tunda end teistmoodi.. tunda end turvaliselt.. olla peidus kasvõi kogu maailma eest..
oligi vist liiga ilus, et kestma jääda.. kahju on sellest.. kahju, et ma kõik ära rikkusin..
Sa ei kujuta ette, kuidas ma kõike seda igatsen!

Midagi toredat jälle netist leitud =)

NELI VÄLJALÖÖDUD SILMA

Neli väljalöödud silma
lebab nukralt pargiteel.
Keset marmortreppi külma
lehkab roosa inimkeel

Sihvakasse lipumasti
tõmmatud on raipejalg.
Laibale on osavastisilma
löödud rauast kang.

Poodud neegri huulte vahelt
roosakana läigib vaht.
Laste liivakasti aga
ununend on inimnahk.

Pargipingilt vastu vaatab
alalõualuuta pea.
Tema mõtlik pilk mind saadab
inimsõbralik ja hea.

Näen seal laibal ülikonda
katmas verist vaagnaluud.
Üsna mitu sisikonda
veetud ümber kuusepuu.

Tuul see kannab üle muru
koltund liharäbalaid.
Jäsemeid ja kondipuru
jätkub siin veel nädalaid.

Igatsen

Igatsen.. jube palju asju igatsen.. inimesi.. situatsioone.. tunnetusi.. meeleolusid..
Õnnetuseks olen ikka veel nii loll ja arg, et ei suuda midagi ette võtta..

The Flowers of Evil

The Gladly Dead
by Charles Baudelaire

In a soil thick with snails and rich as grease
I've longed to dig myself a good deep grave,
There to stretch my old bones at ease
And sleep in oblivion, like a shark in a wave.

Wills I detest, and tombstones set in rows;
Before I'd beg a tear of anyone,
I'd rather go alive and let the crows
Bleed the last scrap of this old carrion.

O worms! Black comrades without eye or ear,
Here comes a dead man for you, willing and gay;
Feasting philosophers, sons born of decay,

Come burrow through my ruins, shed not a tear;
But tell me if any torture is left to dread
For this old soulless body, dead as the dead?

oravad!

Tipi metsa oravad on lahedad.. eriti siis kui nad sõimavad ja segaduses on!!! =P

PS: tegelt mul on täna sitt tuju, nii et sry, kes ette jääb..

ja jälle..

katki olen jälle.. nii vaimselt kui füüsiliselt..
vanade logide lugemine on kui noaga haavas surkimine..

Muutused..

Need inimesed suudavad su kõige rohkem alati rivist välja viia, kellest kõige rohkem hoolid.. tõsiasi on see ja jube kurb tõsiasi.. Kas siis tõesti peab igasuguse hoolimise maha jätma, et suuta end kuidagiviisigi koos hoida, ilma emotsionaalselt rusudesse langemata?? Võimalik, et peabki.. võimalik, et peangi..
Tegelikult ma juba pürgingi selle poole.. enesekaitse on hea ja parim enesekaitse on rünnak.. Üks inimene hiljuti ütles, et ma olen süngemaks ja karmimaks mutiks muutunud viimastel aegadel.. võimalik, et asi läheb veelgi hullemaks.. ma tean küll, et see nii mõnelegi väga lähedasele inimesele ei meeldi - vabandan teie ees.. kuid samas olete just teie sellele kaasa aidanud.. mõnel asjal lihtsalt on tagajärjed raskemad..
Kevadet oli raske üle elada aga sellest on nüüd juba omajagu aega möödas.. need haavad vaikselt paranevad.. asjad said jälle kokku lapitud.. siis tuli suvi ja hakkasid löögid sealtpoolt tulema, kust seda poleks oodanud.. vajus ära üks kindel ja kaitsev tugi alt, millele olin liiga palju lootma jäänud.. mul on kahju sellest.. need asjad on nüüd vist kahjuks igaveseks muutunud.. igatsen vanu häid aegu.. igatsen, kui sai kõige ja kõigi eest peitu pugeda..

Tekiila!!!

Palun hoidke mind kordamast sellist lollust nagu on tekiila joomine!!!!!!!!

otsused, otsused ja mõttetud mõtted..

Tegelikult peaks kõik tunded ja asjad jällegi kõrvale jätma.. vaid nii on võimalik ellu jääda.. viimeasel ajal on liiga palju vigu tehtud.. nüüd tean, et need olid vaid vead.. nüüd pean ennast parandama ja õppima sellest..
Möödunud on toredaid ja vähemtoredaid hetki, mille tulemused on kohati arvatust tunduvalt hullemad olnud..
Mõnele inimesele tahaks nii mõndagi öelda, kui vaid teaks mida öelda.. samas on niigi liiga palju sõnu raisatud ja valel hetkel kasutatud..
Mõnikord on tunne, et läheks ära.. kuskile teise linna.. alustaks kõike uuest algusest.. täiesti üksi.. tõmbuks eemale inimestest, internetist, kõigest praegusest.. oleks vist kõigil parem.. huvitav, millal ma sellesk lõpuks võimeline olen??

(no feelings == no pain) && (no hopes == no disappointments)

Lennuk

Mingi ohjeldamatu soov on mööda tuba käed laiali joosta ja lennukit mängida! See on ju normaalne, eksju???

frightened of this thing that i've become..

Miks ma olen selle suvega lasknud endale haiget teha rohkem, kui ma oleks arvanud, et see veel võimalik üldse on?

Õhtupimeduses..

Päris tore on jalutada pimedatel tänavatel.. tuul juukseid sasimas.. hingates läppunud linnaõhku, mis pimeduse saabudes siiski teistsuguse tunnetuse omandab.. otsides taevast tähti, mille linnatuled varjutavad.. peas tuhisemas tuhanded mõttejupid suutmata moodustada ainsamatki terviklikku mõtet.. liiga palju küsimusi.. kõhklusi..

Liiga palju mõtlemist on paha.. eriti kui midagi välja ei mõtlegi..

Sügis ja värki

No jah, olen kah lõpuks tagasi.. ei tea küll palju kribada viitsin..
Suve jooksul on elu päris huvitavaks läinud.. komöödia ruudus, kuubis ja igasugu muudes kahtlastes ühikutes.. Aga vähemalt on mul nüüd tuju hulka parem ja üritan paremuse poole veelgi ajada =)
Igatahes suve jooksul sai liiga palju seigeldud, et viitsiks kõigest sellest hakata siin rääkima ja mul on hetkel näpp valus, seeg aei viitsi ma ka rohkem trükkida :P
head ööd!

Laisk

no olen jah laisk, kirjutada ka enam ei viitsi..

Krt küll..

Trademaaraisknomaeivõi!!!!!
Jube lahe on sõita keset ööd (hea, et mitte keset päeva) Tlna kesklinnas, kui auto sureb välja iga kord, kui jalg gaasilt tõsta! Nii tore, kui saab käigu pealt käima panna iga natukese aja pealt!

Noorsoolikas

Niih, laupäeval oli siis selline tore noorte üritus. Egas mul algul väga kindlat plaani minekuks polnudki ja kui järjest inimesed alt ära hüppasid, siis hakkas paistma juba nagu jääkski minu jaoks see üritus ära. Kui aga minu viimanegi lootus alt ära hüppas viimasel hetkel ja hakkas keelitama mind, et ma ka ikka Tlna jääks, siis mul viskas üle. Mina ikka üritan rahvaga koos kuskil käia ja möllu teha ja värki aga kui mina kedagi kuskile kutsun ja mul kaaslast vaja, siis on tühjus. Mis seal ikka, kaua ma teiste pärast kannatan asju ära jätta? Ja nii ma siis üksinda võtsingi suuna Märjamaa poole. See otsus sai ka tehtud nii viimasel hetkel, et kartsin, et viimasele bussilegi äkki ei saa aga polnud hullu, aega jäi tiba ülegi ja buss suht tühi.

Märjamaa minu jaoks täiesti tundmatu kant ja ega ma polnud kindelgi, kus bussist maha minema peaks v miskit sellist. Aga sain õiges kohas maha ja imelikul kombel isegi õige suuna kätte. Pika tatsamise peale küll kartsin, et ei leiagi aga kui juba suuremad noorte grupid vastu tulema hakkasid, siis polnud enam kahtlust. Kogemata kombel suutsin isegi Vanaema_Tiina üles leida. Korralik röögatus: "Vanaema Tiiiiiinaaaaa!!!!!" ja tema juuste värvikirevus (kollane, punane, roheline) aitasid omajagu kaasa.

Üritus ise oli päris lahe. Rahvast omajagu, kuigi oleks rohkem võinud olla kuid rokkijaid siiski jätkus. Liiga hea ilm ei tulnud ka kasuks, kuna suur osa rahvast passis pidevalt väljas, kuigi tegu oli siseüritusega. Algusepoole esinejad jäid kahjuks nägemata aga 2 väga head bändi - Agent M ja Mushy - said siiski nähtud. Mushy siis liigituse järgi metalcore / hardcore bänd, eks lihtsamalt öeldes päris korralik möll ja moshimise musa ning ka esineda poisid oskasid. Hea muusika, hea välimus, kokku väga hea mulje. Teadjamad oskasid muidugi ka mainida, et arenguruumi veel on aga kellel siis poleks. Agent M on natuke tuntum bänd juba. Mis seal ikka kommenteerida, hea muusika, mille järgi kogu lavaesine hüppas, hea häälega ja ilus laulja ja rohkemat polegi vaja korralikuks kontserdielamuseks. Lisalugu kisati isegi kaks korda, teine kord lahendati asi siiski plaatide jagamisega, millest üks õnnestus endalegi saada.

Üritus kestis poole ööni. Omajagu aega sai veel oodatud teisi korraldajaid aga nemad jäidki tulemata Tiina poole afterkale. Polnud hullu, ka viiekesi polnud vigagi. Öö otsa sai nalja ja üksteist kiusatud ning Tiina magamaminekut takistatud ja patja ahistatud jne. Tiinat on väga pull ahistada, peaks kunagi kordama veel. :P Oleksingi peaaegu kogu öö ärkvel veetnud aga lõpuks kuskil 8-9 paiku hommikul sai oma tund-poolteist vahelduva eduga magatud isegi. Liiga palju igasugu siutsuvaid elukaid akna taga mu unele siiski veel hästi ei mõju. Hommikul sai veel paar tundi vallamajas vegeteeritud ja põõnavaid soolikalisi valvatud ning lõpuks end Tlna koju tagasi veetud.

Kokkuvõttes oli väga lahe Märjamaal käik. Sai ka ära nähtud lõpuks 2 inimest, kellega muidu olin vaid netis suhelnud ja kolmanda, kellega polnud niigi palju suhelnud, kuid kes ka mind tahtis ära vist näha. Toredad kohtumised olid.

Parimad asjad tulevadki ette planeerimata! =)