haigus olengi..

Ma tahaks kirjutada midagi aga ei oska
tahaks öelda midagi aga ei suuda..

Nutan.. nagu oleks mina kõiges süüdi.. võibolla olengi.. parem veel, kui mind ei olekski olemas.. oleks paljude elu tunduvalt kergem.. muud minust ju polegi, kui ainult jamad endale ja teistele.
Nüüd kuulen veel selliseid asju.. näen.. loen..
See on õige, mis Sa mu kartuste kohta arvad, kuid mitte ainult.. seal on veel nii palju muid hirme.. seal on veel nii palju asju, mida Sa minust ei tea.. ma ei ole see, mida sa näed - see on vaid ilus mask katmas kõike seda sitta, mis mu sees on.. Sina ei näe seda.. ma vist ei tahakski, et Sa näeks.
See valu - see kõik on nii tuttav.. see elab veel minus.. ma ei suuda tõmmata teist inimest selle peale lihtsalt selleks, et vana asja silma alt ära saada..
Kõik need sõnad, mida räägid, on nii ilusad ja toredad, et peaaegu tekibki ahvatlus järgi anda.. aga ma ei saa.. see kõik on juba kuuldud.. läbi elatud.. pikema aja jooksul, kui Sa ettegi jõuad kujutada.. nagu kordusetendus mulle - valus kordusetendus..

Nüüd said sõnad otsa.. või võttis alko juba võimust.. ma enam ei teagi, mida ma tahtsin öelda.. ikka veel ei oskakgi vist..