Söök..

Ta istus mädaneval puurondil ja sõi. Ta polnud juba päevi midagi süüa saanud ning nüüd ahnitses hundiliku isuga liha kontide küljest. Valu ta kehas oli ununenud, meeles mõlkus vaid söök. Kõik muu oli teisejärguline. Taasavastatud jõuga rebis ta liha tükkideks ning nautis selle mahlakat maitset. Veel kunagi polnud ta söönud toorest liha ega arvanud, et see nii hästi võib tema jaoks maitseda. Ta käed ja nägu olid kaetud veel sooja verega, isegi juuksed tilkusid verest. Ta nautis iga hetke sellest. Kunagisest inglikesest oli saanud metslane, kelles ei suudaks ka hea tahtmise korral praeguse vaatepildi järgi leida midagi hella. Raevukalt rebis ta isegi soolikaid enda ees lamavast kehast. See inimene ei tee talle enam kunagi haiget.