jopptvojumattmulonkoppeesbljat

Kunagi tahaks end nii krdi täis juua, et saaks kõigile öeldud, mis ma kõigest arvan. Aga senikaua olen vintis ja naeratan. Heal juhul kirjutan.


Kõik venib.. teosammul.. ei, vist ikka seisab üldse.. ja mitte ainult minu taga.. minu taga ka natuke aga veel rohkem kõigi teiste taga.. tra, isegi kui ma üritan midagi tehtud saada ja panustan kiire tagasiside ja asjakohaste ideede peale - ikkagi saan mina persest ja vahin nagu lollakas.

Ja üleüldse, miks krt on vaja minu kallal poole öö pealt vinguma hakata, kui mul niigi närvid viimasel ajal jälle eriti persses on!? - aga ei märka ju.. mis sul viga on? - ei midagi.. hea lihtne vastus.. pikemast selgitusest niikuinii ei saa aru või ei taha saada.. ja mis vahest eriti pinda käib - kõigi teiste heaolu, närvilisus või misiganes krt muu on tähtsam ja märgatavam, kui minu.. või olen ma millestki valesti aru saanud?

"pole ju mõtet närvitseda" - kui krdi raske on lõpuks aru saada, et ma muud moodi ei oska ega suudagi? see on automaatne.. ma ei suuda seda tagasi hoida!

"oi, sul on silmad hallid - haige? täis? pilves?" - selle variandi peale ei tulnud, et ...

rutiin on, stabiilsust pole - kuidas vastupidist saaks? kas üldse?

infinite loop

küsimused

Vahest tekib küsimusi.. või noh, tihti ja palju aga mõned jäävad kummitama ja kauaks.
Kas ma tõesti seda olengi väärt?
Kust peaks mina oma kindlustunde saama, et ma suudaks seda kellelegi teiselegi pakkuda?

öö on

Kell on 4:44. Ma olen väsinud, närvis ja tahaks röökima hakata. Aga sellest pole ka kasu, millestki pole. Võibolla siis oleks kasu, kui ma konkreetselt kellegi peale röökima hakkaks aga kahtlen, selleks ei jätku niikuinii jõudugi enam. Lihtsalt istu ja kuula katteta lubadusi ja muinasjutte naeratava näoga. Iga homme liigub aina kaugemale ja järgmisest nädalast saab järgmine kuu ja mina saan lihtsalt otsa.

...

Tegelt kirjutasin pika ja ropendava sissekande juba valmis ja siis avastasin, et tegelikult ei erine see suuresti eelmisest. Nii et jätsin selle avaldamata. Vahet pole ju. Asjad lähevad niikuinii ju aina hullemaks.
Mis ei tapa, teeb tugevaks või vigaseks - iseasi, kelle.