Linnuke ja kurat

Oli kord üks linnuke. Natuke räbaldunud tiibadega aga muidu polnud tal väga vigagi. Siutsus-säutsus ja nautis sinises taevas ringi vihisemist.

Ükskord kukkus linnuke taevast alla, kuna oli liiga kaua pilvede vahel lennelnud. Teel lebava linnukese leidis kurat ja võttis ta oma pihku. Kuradile meeldis linnukest vaadata ning ta ei tahtnud teda kunagi enam minema lasta. Kurat hoidis linnukest õrnalt, ei tahtnud talle kübetki haiget teha aga linnuke kartis kuradit ja kippus vahepeal kuradi käte vahel rabelema. Pikapeale aga harjus linnuke kuradiga ära ning hakkas lausa nautima seda soojust ja kaitstust, mida kurat pakkus. Kurat aga avastas, et linnuke on oma tiivad vahepeal rabelemisega ära murdnud. Kuradile ei meeldinud enam murtud tiibadega linnuke ja ta viis linnukese tagasi sinna, kust oli ta leidnud ning kadus.

Linnuke jäi aga nukraks. Ta igatses tagasi seda soojust ja kaitstust, millega oli harjunud. Ta tahtis lennata sinisesse taevasse, kaugele ära aga enam ei suutnud.