viimane koolinädal

Tahan elada, vabaks kiskuda,
aga ma ei saa, olen väsinud.

See iseloomustab hetkeseisu suht hästi praegu. Siiber jällegi absoluutselt kõigest. Tähtajad taovad jalaga ... ja mingid krdi jõulud ka veel tulemas.

See vahepealne shokk ja vägagi üllatav uudis on ka kuidagi alla surutud hetkel, no tõesti ma ei suuda sellega hetkel tegeleda, niigi krt juba elan siin igasugu huvitavate tablade peal.. ja üleüldse, usun ma seda asja täielikult alles siis, kui ta mulle seda ise ütleb näkku. Inimesed on viimasel ajal täiesti ära keeranud, ega ma isegi parem ole.

Eile suutis veel üks inimene mainida, et mul on muutust ellu vaja. Kui ma ütlesin, et siis ma jätan üldse kõik asjad ja inimesed maha ja lähen minema kõigist praegustest kohtadest (ka netist), siis oli vaikus ja rohkem sealt sellist juttu ei tulnud. No vot siis..

PS: java imeb jätkuvalt!

vot kus lops!

ahjaa.. tegelt olen mina kõigest valesti aru saanud.. lausa paar aastat järjest!!!!

PS: käed katki ja ema mainis hullumajja saatmist.

Jõulumeeleolu

=)

Reaalsus on ka illusioon..

Nu mis siis ikka.. siiber sai kõigest.. käisin lõpuks ära ja nägin inimest, keda pole juba liiga ammu näinud.. ammu on liiga suhteline sõna siiski.. Ootamatused on toredad, kui neid ise korraldada.. Sellist asja, millega ma seekord hakkama sain, poleks vist keegi oodanud minust, ega vist osanud kartagi.. Ma ise ka ei oleks.

Mitte midagi vist ei paranenud reaalselt.. midagi ehk ei halvenenud ka.. Tunne on kuidagi teine seal olles, nagu tahaks midagi aga tahtsin ju varem ka.. enam pole sellist hirmu, nüüd on kuidagi teistsugune.. Enne ma kartsin, et midagi juhtub, nüüd ma kardan, mis juhtub siis, kui midagi juhtubki.. aga kui üldse ei juhtu?? Varem ma sain paremini asjadest aru, või noh, vähemalt arvasin, et saan. Oli lihtsam. Enam ei saa niigi palju. Arvamisest tuleb liiga palju jamasid. Ma ei suudagi vist sinust enam aru saada, keegi vist ei suuda, võimalik, et ka sina mitte.. ma tahaks.. sa ei räägi.. mitte enam.. ei oska.. ei julge.. ei taha.. ma ei tea.. Sukeldudes enesehävingusse, ei tunnista sa, et see laine puudutab ka teisi..

Osalt oli siiski vana tunne alles.. hea oli jälle istuda ja juttu ajada kellegagi, kes on sarnaselt sulle katki. Ei hakata väitma, et elu on ilus, kui ta seda tegelikult pole. Oleks veel tahtnud kaissu ka pugeda ja tunda, et reaalsus on kaugel.. seal, kus ta minuni ei ulatu.. tunda seda mõnusat kaitstuse tunnet.. Ei, kõike head ka ei saa.. Rahustav hääl.. karge õhk.. hämarus.. lihtsalt sule silmad ja naudi hetke..

Kartes ise haiget saada ning püüdes sellest hoiduda, teed teistele veelgi rohkem haiget.. aga kumb siis õigem variant on? on siis üldse õiget?

Viimaseks küsimuseks jäi, mis Sinust saanud on? Mõtle sellele..
Ma tahaks ka teada, ehk siis mõtleb välja, mis sinust saab.

Midagi on valesti.. karta on, et minu peas..