kaua ikka jõuab?

Iga minutiga läheneb see hetk, kui ma lähen ja saan hakkama vb ühe suurima võimaliku lollusega.. Ikka veel pole ma julgenud seda teha, ikka veel olen edasi lükanud.. Siiski on praegusest seisust siiber, enam kaua ma nii vastu ei pea.. saagu siis mis saab aga vähemalt miskitki ehk saab..

...

Mina ei jaksa enam.. tõesti ei jaksa krt võtaks..
varsti juhtub midagi..

Väike värisev tombuke nurgas.. köhahoogudes..

Söök..

Ta istus mädaneval puurondil ja sõi. Ta polnud juba päevi midagi süüa saanud ning nüüd ahnitses hundiliku isuga liha kontide küljest. Valu ta kehas oli ununenud, meeles mõlkus vaid söök. Kõik muu oli teisejärguline. Taasavastatud jõuga rebis ta liha tükkideks ning nautis selle mahlakat maitset. Veel kunagi polnud ta söönud toorest liha ega arvanud, et see nii hästi võib tema jaoks maitseda. Ta käed ja nägu olid kaetud veel sooja verega, isegi juuksed tilkusid verest. Ta nautis iga hetke sellest. Kunagisest inglikesest oli saanud metslane, kelles ei suudaks ka hea tahtmise korral praeguse vaatepildi järgi leida midagi hella. Raevukalt rebis ta isegi soolikaid enda ees lamavast kehast. See inimene ei tee talle enam kunagi haiget.

Põgenemas..

Ta roomas metsas aina edasi. Pikad punased jutid ta kätel tegid põrgulikku valu. Ta ei teadnudki, kuhu ta üritab jõuda, kuid teadis, et peab iga hinna eest edasi liikuma. Sihitu võitlus elu ja surma peale muutis ta tuimaks kõige ümbritseva suhtes. Enam ei tundnud ta kraapivaid oksi ega teravaid kive teda haavamas - kõik oli vaid üks ühtlane valu. Metsa varjud hirmutasid teda, kuid nüüd ta juba teadis, et enam hullemat, kui oli juba olnud, sealt enam tulla ei saa. Ta isegi ei suutnud aru saada, mis tegelikult juhtus, kuid teadis, et ei taha enam kunagi sellist asja läbi elada. See miski ilus, mis oli alati kõiki köitnud tema puhul, oli alatiseks kadunud. Tema oli alatiseks kadunud.