Krt küll..

Trademaaraisknomaeivõi!!!!!
Jube lahe on sõita keset ööd (hea, et mitte keset päeva) Tlna kesklinnas, kui auto sureb välja iga kord, kui jalg gaasilt tõsta! Nii tore, kui saab käigu pealt käima panna iga natukese aja pealt!

Noorsoolikas

Niih, laupäeval oli siis selline tore noorte üritus. Egas mul algul väga kindlat plaani minekuks polnudki ja kui järjest inimesed alt ära hüppasid, siis hakkas paistma juba nagu jääkski minu jaoks see üritus ära. Kui aga minu viimanegi lootus alt ära hüppas viimasel hetkel ja hakkas keelitama mind, et ma ka ikka Tlna jääks, siis mul viskas üle. Mina ikka üritan rahvaga koos kuskil käia ja möllu teha ja värki aga kui mina kedagi kuskile kutsun ja mul kaaslast vaja, siis on tühjus. Mis seal ikka, kaua ma teiste pärast kannatan asju ära jätta? Ja nii ma siis üksinda võtsingi suuna Märjamaa poole. See otsus sai ka tehtud nii viimasel hetkel, et kartsin, et viimasele bussilegi äkki ei saa aga polnud hullu, aega jäi tiba ülegi ja buss suht tühi.

Märjamaa minu jaoks täiesti tundmatu kant ja ega ma polnud kindelgi, kus bussist maha minema peaks v miskit sellist. Aga sain õiges kohas maha ja imelikul kombel isegi õige suuna kätte. Pika tatsamise peale küll kartsin, et ei leiagi aga kui juba suuremad noorte grupid vastu tulema hakkasid, siis polnud enam kahtlust. Kogemata kombel suutsin isegi Vanaema_Tiina üles leida. Korralik röögatus: "Vanaema Tiiiiiinaaaaa!!!!!" ja tema juuste värvikirevus (kollane, punane, roheline) aitasid omajagu kaasa.

Üritus ise oli päris lahe. Rahvast omajagu, kuigi oleks rohkem võinud olla kuid rokkijaid siiski jätkus. Liiga hea ilm ei tulnud ka kasuks, kuna suur osa rahvast passis pidevalt väljas, kuigi tegu oli siseüritusega. Algusepoole esinejad jäid kahjuks nägemata aga 2 väga head bändi - Agent M ja Mushy - said siiski nähtud. Mushy siis liigituse järgi metalcore / hardcore bänd, eks lihtsamalt öeldes päris korralik möll ja moshimise musa ning ka esineda poisid oskasid. Hea muusika, hea välimus, kokku väga hea mulje. Teadjamad oskasid muidugi ka mainida, et arenguruumi veel on aga kellel siis poleks. Agent M on natuke tuntum bänd juba. Mis seal ikka kommenteerida, hea muusika, mille järgi kogu lavaesine hüppas, hea häälega ja ilus laulja ja rohkemat polegi vaja korralikuks kontserdielamuseks. Lisalugu kisati isegi kaks korda, teine kord lahendati asi siiski plaatide jagamisega, millest üks õnnestus endalegi saada.

Üritus kestis poole ööni. Omajagu aega sai veel oodatud teisi korraldajaid aga nemad jäidki tulemata Tiina poole afterkale. Polnud hullu, ka viiekesi polnud vigagi. Öö otsa sai nalja ja üksteist kiusatud ning Tiina magamaminekut takistatud ja patja ahistatud jne. Tiinat on väga pull ahistada, peaks kunagi kordama veel. :P Oleksingi peaaegu kogu öö ärkvel veetnud aga lõpuks kuskil 8-9 paiku hommikul sai oma tund-poolteist vahelduva eduga magatud isegi. Liiga palju igasugu siutsuvaid elukaid akna taga mu unele siiski veel hästi ei mõju. Hommikul sai veel paar tundi vallamajas vegeteeritud ja põõnavaid soolikalisi valvatud ning lõpuks end Tlna koju tagasi veetud.

Kokkuvõttes oli väga lahe Märjamaal käik. Sai ka ära nähtud lõpuks 2 inimest, kellega muidu olin vaid netis suhelnud ja kolmanda, kellega polnud niigi palju suhelnud, kuid kes ka mind tahtis ära vist näha. Toredad kohtumised olid.

Parimad asjad tulevadki ette planeerimata! =)

13 ja Metallica

Päev oli siis tore. Lootsin, et saan minna kellegagi head kontserti kuulama-vaatama ja puha. Seal ma siis vea tegingi, et lõpuks hakkasin lootma, et sellest saab asja. Nähtavasti oleks ikkagi pidanud oma arvamusele, et lõpuks olen ikkagi üksi ja kõik läheb persse, kindlaks jääma. Ja sellel hetkel kui ma lõplikult lootmast loobusin, siis astusin järgmisse ämbrisse: usaldasin lähedast inimest. See oleks aga peaaegu lõppenud teisest linna otsast koju kõmpimisega, õnneks piirdus asi vaid paarikilomeetrise jalutuskäiguga.

Nii tore - üks solvub lambist ja teine veab alt - minul närvid topelt läbi.

Ahjaa.. kõige selle jama vahele jäi veel Metallica kontsert kah! Kontserdil endal polnud vigagi, võiks isegi öelda, et Metallica oli väga hea aga kõik muu, mis seal ümber toimus, suutis seda elamust ka omajagu rikkuda. No ma ei saa aru, milline debiil peab olema, et vedada keset meeletut rahvamassi, kus niigi ollakse nagu kilud karbis, nö PRAAD ja hakata seda seal näost sisse ajama keset kontserti! Neid meeletuid horde, kes nagu peata kanad edasi-tagasi siiberdasid, pole vist eriti mõtet mainidagi ja loomulikult oli enamusel neist VÄHEMALT üks õlle näpuvahel v kuskil. Ma vihkan inimesi. Tõesti juba. Lisama peaks sellele veel minu meeleheitlikud pingutused, et oma kallikesi kätte saada ja elamus missugune!

Ma enam ei jaksa

Krt, miks mõni inimene peab alati meelega üritama mind närvi ajada?? Miks on alati vaja tõestada et tema või keegi, keda ta teab, on minust selles ja tolles ja kõiges muus parem?? Miks on alati vaja minu enesetunnet halvemaks teha, kui see niigi sitt juba on? Miks on minu head tuju vaja rikkuda ka need harvad korrad, kui ma selle saavutada suudan? Miks, miks, miks!?!?!? Miks peab minu vastu alati astuma inimene, keda ma igal võimalusel toetan? Ma ka kogu aeg ei jaksa kannatada igasugu mõnitamist, norimist ja nokkimist!!! Miks pean ma toe saamiseks kellegi teise kaissu pugema!?!?

Rattaga Keilasse pizzale!

Sai siis reedel ette võetud selline hullumeelne plaan, et ratastega Keilasse minna. Et ikka mingi eesmärk ka oleks, siis sai sihtkohaks võetud sealne peetri pizza.
Kuna mul oli vaja ratta laenamiseks minna pirita TOPi, siis sai teekonda alustatud pirita noortekeskuse juurest (olen väga tänulik sealse wifi eest, mis aitas mul üle tunni aega parajaks teha), kus teise hullumeelsega kokku sain 12 paiku. Läbi linna seiklemine, et linna teise otsa saada, oli ka omajagu katsumus. Väga tore muidugi, et suhteliselt palju jalgrattateid on tehtud ja autoteede äärde ka mingid joonekesed maalitud aga nu krt küll, keset Tallinna pole mina nõus rattaga autode kõrval sõitma. Niimoodi ma ka surra ei taha!

Kuigi algselt oli plaan suurema kaarega Keilasse minna ja tagasi otsemat teed tulla, sai see siiski otseses mõttes tagurpidi pööratud. Kui mõned pikemad tõusud välja arvata, siis polnudki sinnaminek väga raske, isegi sugulaste juurest sai läbi põigatud. Keilas sai tiba orienteerumist harrastatud, sealhulgas sai nii kaaskannataja sõbra juurest läbi põigatud, kui ka pizzat söömas käidud.

Edasi siis siht Keila-joa poole. Tore on, et sai lühem tee valitud, muidu oleks kuskile teeäärde vist ära ka surnud. Kuskil 13 km peaaegu pideva vastutuulega oli tappev. Isegi vahepealne pildistamiskartliku kure jälitamine ei toonud eriti lohutust ja see kurg narris meid kindlalt meelega! Keila-joale jõudmine oli suureks kergenduseks. Jõgi ja juga ja sillad ja värki olid ka lahedad. Polnudki kunagi varem seal korralikult uurimas käinud, ainult paar korda läbi sõitnud.

Sealt edasi Tallinna poole sõit oli juba tunduvalt lihtsam. Sai panga pealt pildistamas veel käidud ja vaadet nauditud. Pikad langused teel ja tuulevaikus aitasid ka tunduvalt kaasa kojuliikumisele. Peale selle oli veel paar päris head rekordite püstitamise mäge, suurimaks kiiruseks sai siis 46km/h saavutatud ja oleks natuke hoogu veel juurde andnud, siis oleks 50 ka ära tulnud aga noh, äkki kunagi.. Ülimaks kergenduseks oli lõpuks Tallinna jõudmine, isegi teise linnaotsa seiklemine polnud väga hull. Komöödia oli muidugi see, kuidas ma ratast mööda treppe lauluväljaku mäe otsa sikutasin, kuna vändata ma lihtsalt poleks jõudnud. Tore oli, et ma sealt koos rattaga alla ei veerenud. Sain siis ratta lõpuks omanikule tervelt tagastatud, natuke veel seiklemist, üle km jala tatsamist ja olingi lõpuks kodus.

Kokku tuli siis 12 tundi seiklemist, sealhulgas peaaegu 100 km rattasõitu. Peaks mainima, et kaaskannatajal tuli veel kõvasti maad juurde, kuna elukoht lihtsalt veelgi kaugemal. Nii et saavutus oli vägev! Aga istuda ma igatahes ei saa vist korralikult veel mitu päeva ja põlv tulitab ka veel mõnda aega. Mis seal ikka, tore oli igatahes. Ega iga päev sellist asja juhtu.. õnneks ;)

V6hru sünna

Sai siis teisipäeval mindud minu juurde maale Võhru sünnat ja kooli lõppu tähistama. Minejateks põhijoodikud nagu ikka (mina, Võhru, Tipsu), hiljem jõudis üks neiu veel järele. Ja siiani aru ei saa, kuidas läheb 1-2ks ööks vaja nii palju asju, et igaühel oli nii seljakott kui kilekott pungil täis. Aga noh, see selleks..

Sai söödud (täna grillmeister Tipsule), sai joodud ja ema mul joodetud, hommikul sai pohma ka põetud. Isegi sauna sai tehtud, kuigi algul polnud kedagi, kes oleks viitsinud minna aga kui juba Tipsu viitsis minna, siis mõne aja pärast meelitas ta Võhru sinna ja kui ma läksin vaatama, mis nad seal nii kaua mässavad, siis meelitati mind ka ära.. julmad inimesed ma ütlen :P Järgmine hommik sai ema muidugi ikka mahti uurida, et "Kuidas te seal siis ka olite??" eks vastatud saigi nii nagu oli ja eks seda tea asjaosalised ise..

Kokkuvõttes väga hull ei olnudki, ehk viitsib teinekordki aretada miskit..

Ahjaa.. võhrust sai nüüd täitsa gootitibi tehtud ja fotosüüdistusi gootitibitsemisest sai ka hulgi tehtud.. seda kõigist meist kolmest ;)