jopptvojumattmulonkoppeesbljat

Kunagi tahaks end nii krdi täis juua, et saaks kõigile öeldud, mis ma kõigest arvan. Aga senikaua olen vintis ja naeratan. Heal juhul kirjutan.


Kõik venib.. teosammul.. ei, vist ikka seisab üldse.. ja mitte ainult minu taga.. minu taga ka natuke aga veel rohkem kõigi teiste taga.. tra, isegi kui ma üritan midagi tehtud saada ja panustan kiire tagasiside ja asjakohaste ideede peale - ikkagi saan mina persest ja vahin nagu lollakas.

Ja üleüldse, miks krt on vaja minu kallal poole öö pealt vinguma hakata, kui mul niigi närvid viimasel ajal jälle eriti persses on!? - aga ei märka ju.. mis sul viga on? - ei midagi.. hea lihtne vastus.. pikemast selgitusest niikuinii ei saa aru või ei taha saada.. ja mis vahest eriti pinda käib - kõigi teiste heaolu, närvilisus või misiganes krt muu on tähtsam ja märgatavam, kui minu.. või olen ma millestki valesti aru saanud?

"pole ju mõtet närvitseda" - kui krdi raske on lõpuks aru saada, et ma muud moodi ei oska ega suudagi? see on automaatne.. ma ei suuda seda tagasi hoida!

"oi, sul on silmad hallid - haige? täis? pilves?" - selle variandi peale ei tulnud, et ...

rutiin on, stabiilsust pole - kuidas vastupidist saaks? kas üldse?

infinite loop